Vähe konkreetsemaks minnes, siis sõjadraamades on suund võetud sellele, et kes suudab pea plahvatamist ja sellega kaasnevat kolbatükkide ja hallolluse lendlemist reaalsemalt näidata. Selles valguses suudab Rescue Dawn(2006) oma lähenemisega vangilaagri teemale kohe tõsiselt üllatada. Selle asemel, et näidata kuidas vaeseid sõjavange julmade valvurite poolt pidevalt nüpeldatakse on mõlema poole suurimaks vaenlaseks hoopis nälg ja ega ei oska küll öelda, kummad rohkem koju ihkasid saada, kas valvajad või valvatavad.
Metsikus looduses seiklemist näeb National Geographicus ka, saapatalla leidmine oli kiiduväärt nüke, võrdluses aga näituseks Nambuguni(1990) ja Jack Londoni "Elujanu"-ga jäi see osa filmist nõrgaks.
Mis mind vähe imestama pani, oli see kuidas lendurit pärast päästeoperatsiooni laeva peal tervitati. Tüüp kukkus alla oma esimesel lahigulennul. Ilmselt oli Navy kooseisus ka vähe parema näitajaga lendureid, nii et see entusiasm ja rõõm millega teda vastu võeti... Eks ta läks vist rohkem võitlusmoraali tõstmise kategooriasse.
Klassiku staatusesse tõusmiseks oli kolbatükke ikka selgelt vähe, aga vaatamine iseenesest tükki küljest ei võtnud.
0 comments:
Postita kommentaar