Ning loomulikult ka veel see, et inglased oskavad häid filme teha, viimatine avastus siis Theater of Blood(1973). Lugu ise lihtne aga lööv, vana kooli näitleja (Vincent Price) on otsustanud pärast kohutavat ülekohut vabastada maailma kõntsast, keda ka kriitikute nime all tuntakse.
Filmisõbral võib nüüd muidugi tekkida õigustatud küsimus, et millega suudab niiiii vana film Freddy ja Jasoni korraldatud verepulmadega karastatud vaatajat veel üllatada? Elementaarne, tavapärase hämarates kangialustes luurava ja kirvega vehkiva maniaki asemel on Shakespeari tsiteeriv härrasmees, kes räägib kriitikutega keeles, mida need kõige paremini mõistavad. Kirjutasid mõnitava arvustuse? Hea küll siis, loeme sulle ette Troilus and Cressidat, torkame su odaga läbi ja seome hobuse taha lohisema, ühe näitena. Võibolla muidugi et mina olen imelik, aga sellist sarimõrvarit võib juba pigem performance kunstnikuks nimetada, iga ohvri puhul on arvesse võetud tema iseloomu ja sellele sobiv karistus välja nuputatud. Ei teagi kas Fincher enne Se7eni(1995) tegemist ka Hickoxi tööga tutvunud oli.
Üks asi mille kallal natuke norida annab on see, et kohati tehti natukese liiga puust ja punaseks mis näidendi põhjal ja mismoodi järgmine ohver eeldatavalt oma lõpu leiab. Samas mitut Williami teost üks tavavaataja ikka teab, Veneetsia Kaupmees pani kellukese helisema, teised olid ikka suht võõrad. Pealegi vaatamist see ei seganud, ette öeldi vaid lõpptulemus, teekond on aga see mis loeb ja see teekond kogu oma ilus paneb täismehegi rõõmust nutma.
Igatahes järgmine kord, kui mõne filmi materdamiseks läheb siis tasub nii igaks juhuks ikka midagi positiivset ka kirja panna, ei või iial teada, kes su blogi lugema võib sattuda. Nõme ka pärast, kui blogimine selle pärast katki jääb, et mõni lugeja leiab nagu oleks ta iidolile liiga tehtud.
0 comments:
Postita kommentaar