Kellavärgiga prussakas

Kui ise ei oska, siis tuleb teenus sisse osta. Keenia jooksuimed esindavad praeguseks juba kõiki maailma riike, Eesti väljaarvatud. Premiershipi klubides on inglased suures osas taandunud saapapuhastajate ossa. Ning lavastaja, kelle kodukoht asub väljaspool 50 osariiki on Hollywoodis kulla hinnaga.
Ilmselt on nii Peter Jacksoni, Christopher Nolani, Louis Leterrieri, Guy Ritchie, Ang Lee, Alfonso Cuaróni, Timur Bekmambetovi, Guillermo del Toro kui ka paljude teiste passi on riiki sisenemisel löödud tempel "geniaalne välismaalane, kriitika pole soovitatav". Ning vähemalt seni, kui staarlavastaja mingi väga kõlava käkkiga (kassatulude mõttes) hakkama ei ole saanud, kantakse teda kätel.
Kuhu ma seekord välja tahtsin jõuda on see, et del Torol on kaks head filmi: El Espinazo del Diablo(2001) ja El Laberinto del Fauno(2006). See ei ole aga mingi põhjus tema ülejäänud tööde vajakajäämistele andeks andmiseks. Täispikk debüüt Cronos(1993) läheneb küll vanale teemale huvitava nurga alt, aga vunki ei ole ega tule, ühel hetkel on lõpp käes, stiilis eelmäng, eelmäng, eelmäng, premature ejaculation.
Sisust. Iidne artefakt annab oma kandjale igavese elu (tingimusel, et ta maja alla ei jää), kuid äratab temas ka iha igal võimalusel maast verd lakkuda. Kogemata kombel satub see vidin ühe vanamehe kätte ja loomulikult on üks teine rikas vanamees, kes seda endale tahab saada. Põrgupoiss Perlman on see vaeseke, kes kogu musta töö peab ära tegema ja näitlejansambli noorim liige on ebatavaliselt külma kõhuga tütretütreke.
Algidee on hea, teostus jättis külmaks.