Ma olen üldiselt sellise haltuura korras filmivaatamise vastu. Kui on ikka täielik saast jätan pooleli, aga kui vähegi midagi lubab siis vaatan ausalt lõpuni. Kiirendatud korras (st siis nii kiiresti, et veel jõuab subtiitreid lugeda) ja segiti vaatamine (minut siit teine sealt) jääb mulle arusaamatuks. Erandiks on siinkohal aga tummfilmid, täpsemalt siis vahetekstid. Kui ma ikka olen jõudnud ekraanil oleva jutu juba kaks korda läbi lugeda, siis kerin süümepiinadeta tegevuseni edasi.Tummfilmidega on muidugi üldse üks jama (ehk on see minu isiklik probleem, aga ikkagi), nimelt on mul tohutult raske neile keskenduda. Hea küll, et enamuse infost me omandamegi silmade kaudu, aga kõrvad ju tahavad ka mingit tegevust saada ja kui kõlaritest ainult mingit klaverimuusikat tuleb, siis on tähelepanu kiire hajuma.
Selles valguses on mul väga raske ette kujutada, kuidas suudab üks laps terve Walle-E(2008) aja rahulikult Pixari järjekordset Oscari võitjat vaadata (tasuta vihje kõigile kihlveohuvilistele). Mina ei suutnud, vaatasin ta küll hambad ristis ära, aga kõige rohkem rõõmustasin sel hetkel kui tiitrid lõpuks jooksma hakkasid.
Joonistatud st. animeeritud oli kõik väga ilusti aga sisu? Inimkond on mandunud, kogu tegeliku töö teevad ära robotid, Emake Maa on lastud hukka minna. Kus on loomingulisus ja innovatiivsus, mida nägime Kalapoeg Nemos(2003) ja Imelistes(2004)? Filmi esimene pool on inspireeritud Annie Hallist(1977) ja teine 2001: A Space Odysseyst(1968). Ma vihastasin kohe täiega, kui hakkas tulema see teema kuidas inimkond Maast üldse ei hoolinud ja selle ära lörtsis, aga 700 aastat hiljem me oleme oma veast aru saanud ja ehk ei olegi veel liiga hilja. Kui see keskkonnateema nii hinge peal oli teinud siis double-feature, esmalt Inconvenient Truth(2006) ja sinna otsa oma film.
Kaks asja väärivad positiivse külje pealt ära märkimist, robotite hullumaja ja see kuidas inimesi kujutatud oli, tekitas kohe tahtmise välja uurida, kui palju hetkel Ameerikas ülekaalulisi on. See number on suurusjärku kaks inimest kolmest. Looduse kroon tõepoolest.
Joonistatud st. animeeritud oli kõik väga ilusti aga sisu? Inimkond on mandunud, kogu tegeliku töö teevad ära robotid, Emake Maa on lastud hukka minna. Kus on loomingulisus ja innovatiivsus, mida nägime Kalapoeg Nemos(2003) ja Imelistes(2004)? Filmi esimene pool on inspireeritud Annie Hallist(1977) ja teine 2001: A Space Odysseyst(1968). Ma vihastasin kohe täiega, kui hakkas tulema see teema kuidas inimkond Maast üldse ei hoolinud ja selle ära lörtsis, aga 700 aastat hiljem me oleme oma veast aru saanud ja ehk ei olegi veel liiga hilja. Kui see keskkonnateema nii hinge peal oli teinud siis double-feature, esmalt Inconvenient Truth(2006) ja sinna otsa oma film.
Kaks asja väärivad positiivse külje pealt ära märkimist, robotite hullumaja ja see kuidas inimesi kujutatud oli, tekitas kohe tahtmise välja uurida, kui palju hetkel Ameerikas ülekaalulisi on. See number on suurusjärku kaks inimest kolmest. Looduse kroon tõepoolest.
*häbematu plagiaat Cinderella Man(2005) eestikeelsest pealkirjast.
0 comments:
Postita kommentaar