Üks teistmoodi sõjafilm

Vaadata kolm tundi sõjadraamat millest ma elus kuulnud pole ei kõlanud just eriti ahvatlevalt, aga et Metsavana lubas täiskarsklaseks hakata, kui Nambugun(1990) peaks mingiks käkiks osutuma siis said korealased oma võimaluse.
Kaalun siin praegu ühte ja teistpidi, aga ega ei oskagi kuulsamatest liigikaaslatest sellist väga head võrdlust kõrvale tuua. Cross of Iron(1977) ja Cold Mountain(2003) on väheke sinnapoole, aga ka mitte päris. On küll sõjafilme kus mängitakse välja sellele, kuidas tsivilistid sõjas hakkama saavad (või siis reeglina ei saa), aga nemad on sõjaväes, neil vaesekestel on kõrval ka mõni professionaalne sõjamees. Nambuguni peategelaseks on aga keskealine ajakirjanik ja film ise näitab meile partisanisõja koledusi, kus väikesed halvastivarustatud üksused võitlevad pigem nälja ja halva ilmaga kui vaenlasega.
Jällegi jagaks filmi kaheks. Esimese poole peamine võlu seisnes selles, et oli tõesti aru saada, et tavalised inimesed on relvad kätte saanud, eelistatuim lahinguvõte seisnes selles, et joosti kambakesi uuele positsioonile ja jäädi seal ringi vaatama.
Pöördepunktiks võib filmis lugeda aga edukat tormijooksu vaenlase kindlustatud punktile, mis siis ameeriklased nii välja vihastab, et partisanid varasemast teravama tähelepanu osaliseks saavad. Edasine on täielik pärl, masendav aga pärl sellegipoolest. Üllatusrünnak harvendab võitlejate ridu märgatavalt ja ellujäänute kohta sobib kasutada väljendit vihma käest räästa alla. Sihitu sumpamine teades et paigale jääda ei saa aga minna ei ole tegelikult kuhugi.
Kindel vaatamissoovitus.