Oskaks prantsuse keelt, loeks läbi nii "Oms en serie" kui ka "L'Orpheline de Perdide" (hetkel tuleb siis loota, et äkki keegi tahab ja viitsib neid inglise keeldegi tõlkida), mind hakkas nimelt täitsa huvitama, et kelle ideid/käekirja nende raamatute põhjal tehtud filmides rohkem on. Raamatud on avaldatud aastase vahega aga filmid on nagu öö ja päev.
Les Maitres du temps(1982) on nimelt selline sõbralik kogupere ulmeseiklus, kus on suhteliselt palju ümaraid/ohutuid vorme. Peategelane Piel ise, Perdide part ja hobune, vana kosmoserändur Silbad, pisikesed telepaadid. Kurjast Printsistki saab ootamatult ennastohverdav kangelane, kes ennast pattude lunastuseks/kaaslaste hüvanguks surma heidab.
Minu jaoks seisneb Ajaisandate tegelik nõrkus aga hüplikuses, näidatakse natuke ühte planeeti, siis järgmist, vahepeale Perdidet, näota inglid olid küll huvitav idee, aga siis lasti juba planeet õhku ja kiirustati edasi. Vanal mehel peab ikka aega jääma süvenemiseks. Fantastilise plaaneediga võrreldes jäi lihtsalt wow-efekt puudu. Peaaegu puudu.
Lõpplahendus avaldas muljet, küll vana hea ajarännu paradoks, aga kenasti ja ootamatult välja mängitud.
Les Maitres du temps(1982) on nimelt selline sõbralik kogupere ulmeseiklus, kus on suhteliselt palju ümaraid/ohutuid vorme. Peategelane Piel ise, Perdide part ja hobune, vana kosmoserändur Silbad, pisikesed telepaadid. Kurjast Printsistki saab ootamatult ennastohverdav kangelane, kes ennast pattude lunastuseks/kaaslaste hüvanguks surma heidab.
Minu jaoks seisneb Ajaisandate tegelik nõrkus aga hüplikuses, näidatakse natuke ühte planeeti, siis järgmist, vahepeale Perdidet, näota inglid olid küll huvitav idee, aga siis lasti juba planeet õhku ja kiirustati edasi. Vanal mehel peab ikka aega jääma süvenemiseks. Fantastilise plaaneediga võrreldes jäi lihtsalt wow-efekt puudu. Peaaegu puudu.
Lõpplahendus avaldas muljet, küll vana hea ajarännu paradoks, aga kenasti ja ootamatult välja mängitud.
maailma kõige muhedam vanaisa
tehnilise poole pealt hakkas huvitama millisest allikast tuli laussideks vajalik energia
3 comments:
Stefan Wul ja tema toodang:
1956: 1 romaan
1957: 5 romaani
1958: 3 romaani
1959: 2 romaani
siis paus
1977: üks tüse romaan kahes köites
pluss kümmekond juttu
Olen vene keeles lugenud tüübi romaani «Odyssée sous contrôle» (1959). Ideed olid huvitavad... selline philip-k-dickilik teadvuse ja reaalsuse nihestamine... teostus oli üsna pulp...
Lugemisjärge ootavad üsna mitu teksti.
Inglise keelde pole tüüpi minu andmetel tõlgitud... mis muidugi ei üllata...
Amazon pakub '73 aastal ilmunud "Tempe of the Past", see peaks siis olema "Le Temple du Passe" '57 aastast. Aga see on ka kõik. Pagan.
See'p see on, kui ainult mälu usaldad... ma olin miskipärast veendunud, et Stefan Wuli pole inglise keelde tõlgitud... seega on võimalik veel üks ta romaan läbi lugeda... tõsi, selle hankimine võb suht tüsilik olla...
Postita kommentaar