Stalker (1979) nõuab oma vaatajalt väga palju ja püüe vaid ühe vaatamiskorra järel temast kokkuvõtet teha on puhas arrogants. Samas on minus selle töö vastu mida Tarkovski ja vennad Strugatskid on teinud ja mille tulemuseks on Stalker vaid harras austus ja lugupidamine.
Film millest oleks saanud teha Cube-sarnase slasheri on õnneks saanud vapustava miljööga ja tugevate rollisooritustega arutluseks Inimeseks olemisest.
Naine, kelle osaks armastada ja leppida ja uskuda sellesse et valitud tee on õige ja hea. Teadlane, kellel on eesmärk millele pühenduda, kuid pole julgust seda saavutuda, sest ootamatult on just tema see kellel kaine mõistuse kõrval ka pisike empaatikübe, kuid samas liig pisike uskumaks. Kirjanik, kes nõuab endale küll täieliku vabadust, kuid nagu selgub on endale ise seadnud piirid millest ta üle ei suuda astuda ning peidab oma argust rünnaku varju. Stalker, kes Teadlasele ja Kirjanikule teejuhiks täielikuks saamisel, kuid ebaõnnestub.
Ebaõnnestub, sest pärast teekonna läbimist ei suuda ei Teadlane ega Kirjanik siiski astuda viimast sammu.
Kuid eelkõige ebaõnnestub, sest ei suuda mõista ega leppida sellega, kuidas saab õnnetu olemine olla hea, kuidas on võimalik, et meie suurimad õnnestumised saavad veel suuremaks kui neid kõrvutada suurimate läbikukkumistega, kuidas inimene kelle kõige salajaseimad soovid on täitunud, kellel on kõik olemas ei suuda seda täielikult hinnata kui pole teekonda millele tagasi mõelda.
2 comments:
Kuna Solyarisega alustame ?
Päris karm....Peab ikka selle ära vaatama.
Postita kommentaar