Kokteilipidu

Taanlaste Adams æbler (2005) on draama mis on täis pikitud kohatuid nalju, mis mingil viisil tunduvad selle filmi jaoks just kõige kohasemad. Küsimus mis mind pärast vaatamist segama jäi, on aga hoopis see, et kui palju on preester Ivaneid reaalses elus, inimene keda teised peavad arvamusliidriks, aga kes tegelikult on püstihull. Üldiselt aga muhe vaatamine.

Bob Maconel on tasane kuubiklane filmis He Was a Quiet Man (2007), kellel on kodus rääkivad kalad ja töölaua sahtlis kuuelasuline. Ootamatult hakkab kõik aga väga hästi minema... Selles mõttes Bobile siiras respect et lõppude lõpuks suudab ta leida niipalju tervet mõistust, et käituda õiglaselt. Kiitus.

Mul on kuri kahtlus, et Taku Tada on tegelikult Richard Curtise varjunimi, sest Survive Style 5+(2004) võib küll muuhulgas olla nii horror/krimi/komöödia kuid eelkõige on ta armastusfilm. Armastus oma eri variatsioonides, kuid igaljuhul all around. Igatahes, filmi mis on kantud ideest, et elu on elamiseks nüüd ja praegu saab ainult soovitada.

On äärmiselt tore, et on filme mis ka mitukümmend aastat hiljem mõjuvad ikka veel värskena. Heavy Metal (1981) ei ole kahjuks selline film. Ulme on selles osas üldse tänamatu teema, et näiteks see mida Jules Verne (konservatiivsemad)kaasaegsed haige mõistuse sonimiseks pidasid on tänaseks lihtsalt toredasti kirjutatud seiklusjutuks saanud. Selle ma suudaks andestada, aga mis on joonistatud filmi puhul lubamatu on see mida on joonistatud. Pliiatsi ja paberiga on piiriks vaid taevas, Heavy Metalis kulus aga suurem osa energiast kahjuks ära kenade naisolevuste kujutamisele. On üksikuid helgeid hetki, kuid ühest korrast vaatamisest on küllalt.