Topeltlaks

Mingi hobi peab inimesel ikka olema, kes kogub marke, kes kirjutab blogi, kes mängib relvadega. Dear Wendy(2005) tutvustab meile seltkonda, kellele meeldivad relvad. Relvad iseenesest mitte relvadega inimeste pihta tulistamine, sest see sõpruskond, Dandies nagu nad end ise nimetavad, on patsifistid. Kõlab lubavalt aga tulemus on liiga etteaimatav, lõpus läheb ikkagi madinaks ja (peaaegu)kõik saavad surma. Siit siis moraal: relv ei ole mängimiseks. Daaah! Ootasin enamat.

Changeling(1980) on korralikult tehtud ja vaatamata oma eale endiselt hirmutavalt mõjuv tondilugu. Naeruväärselt suur maja, asjalik kuid samas avatud meelega helilooja ja tume saladus. Kõige sümpaatsem ongi see, et peategelane ei jookse hullumeelselt kriisates mööda maja ringi vaid võtab olukorda nii rahulikult kui see vähegi võimalik on arvestades, et ärritunud olekus kummitus suvalistel hetkedel oma elujõulisust kinnitab. Tume saladus on ka palju peenemalt välja mõeldud kui tavaline kurja vaimu poolt vaevatud maniaki hullusehoos sooritatud veresaun. Puhas ahnus on oluliselt usutavam stiimul kui paljast õhust materialiseeruv Lutsifer, kes vaest ilmsüütut maniaki hirmutegudele sunnib.