Walk the line hard

Walk the Line (2005) jõudis mul tükk tükk aega oma vaatamisjärge oodata, enne kui ta kunagi eelmisel kevadel ikkagi ära vaatasin, ning et kaotatud aega tagasi teha siis järgmisel päeval asutasin ennast juba Johnny Cashi muusikaga kurssi viima. Oleks et keegi teeks filmi pealkirjaga näituseks Moby Dick in Kashmire oleks ma juba eelmüügist piletit nõutamas, aga Cashi vana oli minu jaoks varemalt ikka täiesti tundmatu suurus. Siis sattusin aga telekast peale Hurt'i videole, siis vaatasin filmi ja nüüd on olukord selline, et autoga sõites tuleb kaasreisijatel lihtsalt leppida sellega, et Ring of Fire ja Boy Named Sue ja I Hung My Head ja ... ajal üks indiviid kaasa mörisema hakkab.
Ray(2004) nägin aga poolkogemata sel talvel ära televiisori vahendusel, Jamie Foxx oli küll tõeliselt muljetavaldav, aga ei olnud muusika päris minu maitsele ja Ray ise on omalajal ikka paras mölakas olnud.
Pärast pikka ja lohisevat sissejuhatust olemegi nüüd aga jõudnud põhiteemani Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007). Erinevad kirjutajad on ette heitnud, et Walk Hard on sutsu liiga pikk, aga mu meelest oli just see kõige toredam et lõpuosa, see kus stsenaristid oma peaga mõtlema pidid, ei lagunenud laiali. Isiklik lemmik filmist oli Dewey ja Darlene duet, aga oma osa saavad ilmselt kõik ameerika meelelahutajad kes vähegi on väärt mainimist. Kõige olulisem põhjus Walk Hard vaatamiseks oli aga tahtmine reeglina supporting male'i mängivat John C. Reillyt ka peaosas näha. Sümpaatne paroodia igaljuhul.

kes on kes?