Maastik mitme kuuga (2014)*

Miks Jaan Toomik sellise filmi tegi? Mis oli tema jaoks selles loos nii olulist? Ühel keskealisel mehel on raske korraga kolme naist pidada. Ära sa märgi.
Visuaalselt päris huvitav. Restoran spordisaalis, lahing karjääris, soos müttamine, neljakesi köögis, munapraadimine, loomad rongis. Ja nüüd moodustage neist fraasidest mõtestatud lause.

sooomasooihar

Tõnu Kaalep hüppas kinosalis püsti ja hüüdis kõlava selge häälega: "David Lynch!"

Eraldi installatsioonidena kunstisaalis oleks mõtteid-ärgitav teos, sellisel kujul nõustun Tiina Lokkiga: "Tegemist ei ole filmiga."

*Romaanis 1Q84 said kangelased selle järgi aru, et nad ei ole enam Kansases, et taevas oli kaks kuud.

Kino peab saama!

Postimees lükkas sellest neljapäevast käima oma kino.

Postimehe kino keskendub kodumaise filmitoodangu paremikule. Eestis tehakse palju häid filme,
mis esinevad edukalt festivalidel, aga paraku on neid väga keeruline näha.
Postimehe kino toob igal nädalal vaatajateni vähemalt ühe uuema filmi, mida saab vaadata neljapäevast pühapäevani.
Kuigi keskendume Eesti filmidele, ei pane me kätt ette ka välismaistele kvaliteetfilmidele

Väga tänuväärt ettevõtmine, mõned tunnid veel on võimalik vaadata kahte lühifilmi, ühte dokumentaali ja erootiliste sugemetega liivaanimatsiooni. Maitse maitseks, ma kaks filmi vaatasin ära, kehitasin õlgu ja keeldusin kulutamast pooltundi kajaka elu võimalikkusest linnadžunglis teada saamiseks. Aga ma kindlasti ootan huviga, mida uut järgmiseks pakutakse. Ja ma väga tahaks loota, et see on järgmine samm selles suunas, et ma ühel hetkel saan võtta ette Eesti Filmi Andmebaasi lehe ja vaadata sealt siis, kui ma tahan, seda, mida tahan. Mõnda aega tagasi näituseks oli suur tahtmine vaadata Ukuarut - aga palun, 2,20€ 1973. aasta 640x480 (ilmselt) resolutsiooniga kinopildi eest, vaata 48 tunni jooksul niipalju kui kulub. Ma miskipärast arvan, et see ei ole eriti tihti laenutatav film. Ja seda varianti pakub mulle mingi äriettevõte. No peab olema ka lihtsamaid viise inimeste käest raha äravõtmiseks, kui mustvalget ugridoomi digitaliseerides ja lootes, et neid, kes ei viitsi oodata kuni mingi konkreetne film ETV2 peal näitamisele tuleb, robinal su veebilehele sadama hakkab.

Ma olen konkreetse filmi vaatamise eest nõus maksma kas kinos või kui ma saan vastu füüsilise andmekandja või Blu Ray pildikvaliteedi eest. Ma olen aga nõus maksma mingit kuutasu selles eest, kui mulle tehakse selle eest lahti andmebaas. Elioni kodulahenduse kasutajana ma tegelikult juba teengi seda. Aga kuna ka Elion on äriettevõte, siis mingi Ukuaru neid väga ei kõiguta. Nii et selle pärast ma loodangi, et Postimehe algatus ja Eesti Filmi andmebaasiga möllavale Hagi Šeinile antud Kultuurkapitali aastapreemia teevad võimalikuks selle, et ma saan suvalisel hetkel minna ja vaadata midagi täpselt nii masendavat kui tuju on.
Ja veel ma loodan, et tarkvaraarendajad jõuavad niikaugele, et ma saan neid andmebaase kasutada teleri enda brauseriga. Postimehega ma jõudsin niikaugele, et sain "play" ära vajutada, aga pilt jooksma ei hakanud. Ja telefonis käima pannes ei ole seda funktsiooni aktiveeritud, et ma saaks pilti juhtmevabalt telerisse jagada. Kui ma ei teaks, et neid asju peab saama lihtsamalt ja mugavamalt, siis võibolla ma kõrvetaks siiamaani kõik asjad esmalt arvutis plaadi peale ja siis vudiks sellega teise tuppa maki manu.
Nii et arenguruumi on, aga suund on õige.

temaatiliselt korrektne kuvatõmmis

Pidu! / The Party (1968)

Edetabeleid lugedes on kaks varianti, kas noogutad tunnustavalt kaasa, et küll sellel koostajal on ikka hea maitse või siis vangutad pead, et no see tont ei tea asjast halligi. See konkreetne nimekiri algas tegelikult hästi. Filmid, mille uusversioonid oleksid vinged. 5. koht - Düün. Ilmselge. Ning siis kiskus joonelt võssa. 4. koht - Hommikueine Tiffany juures. Ning põhjuseks Mickey Rooney mängitud Mr. Yunioshi.

hetkel teeb Blake Edwards nalja söömishäiretega inimeste üle. Häbiväärne.

Oi kurja, kui on midagi veel tüütumat kui poliitik, kes ei julge sellepärast midagi vastuokslikku öelda või teha, et hääled võivad kaotsi minna, siis on need tavalised inimesed, kes mingist sisemisest sunnist asju parendama kipuvad. Harriett Beecher Stowe kirjutas ühest tugevasti päevitunud sootunnusteta isikust, who liked it rough. Willendorfi Veenust ei taha keegi photoshoppida? Mul neid poliitkorrektseid mõtteid ja avaldusi lugedes on alati selline tunne, et ettepaneku tegija peab ennast ainukeseks targaks, kes kõiki teisi kaaskodanikke igasuguse mõtlemisevõime puudumises kahtlustab ja neid oma üllameelse tegevuse läbi hirmsast kahjust päästa üritab.

siin vihjab Blake Edwards, et indialased on ullikesed. Häbiväärne.

Uskuge või mitte, aga üks keskmine valge mees ei lesigi ainult diivanil, telekapult ühes ja poolik õlu teises käes ega emiteeri väikese lehmakarjaga võrreldavas mahus kasvuhoonegaase. Vähemalt mitte kogu aeg. Ma täitsa usun, et slavery is bad, m'key ja Harlemis oma brother from another mother neegriks kutsumine võib kahjulikuks osutuda, ning et kõik pilukad ei lalisegi nagu kaheaastased. Iga terve mõistusega inimene saab sellest aru. See, et inimesed ei käi ringi siltidega "Mina olen Pipi Pikksuka neegrikuningast isa", ei tee valvetsensori tegevust vähem taunimisväärseks.

Blake Edwardsi arvates on indialased üks räpane rahvas. Häbiväärne.

Eriti veel, kui Mickey Rooney ise ütleb - "Never in all the more than 40 years after we made it -- not one complaint. Every place I've gone in the world people say, "God, you were so funny." Asians and Chinese come up to me and say, "Mickey, you were out of this world."

nüüd mõnitatakse seksuaalvähemusi. Häbiväärne,

ja uuesti. Eriti häbiväärne.

Ning olemegi jõudnud Blake Edwardsi järgmise poliitiliselt ebakorrektse filmini The Party, kus Peter Sellers mängib indialast - pruuniks värvitud näoga, kaks meetrit laia naeratuse ja klassikalise kõnekeskuse aktsendiga, nagu filmidest nähtud. Hrundi V. Bakshi, kelle sugulusside inspektor Clouseauga on ilmselge, suundub pärast plahvatuslikku võttepäeva peole, kus teda küll keegi ei tunne, aga saavad tundma. Üks ebasobiv nali teise otsa. Kindlasti on seda näinud Rowan Atkinson ja võib oletada, et ka Mel Brooks. Muhe jant, ainult et teleri kõrval peab olema suur plakat kirjaga Kõik indialased ei ole sellised!!!

Blake Edwardsi arvates ei sobi head nalja mitu korda rääkida...

aga blondiinide üle naerda on ilus. Häbiväärne.

NARKOOTIKUMID!?!? kus on tsensorite silmad olnud?

Titanicu hukk oli ilmselgelt Blake Edwardsi jaoks üks suur naljanumber

ja viletsa tantsuoskusega inimesed ei võigi kodust väljas käia vä?

veits püüab eelnevat siluda

ja lõpetuseks lihtsalt üks ilus auto.

Kellele ei meeldiks HALVAD FILMID???

Ainult leevikestekeeltest kõhtu täis ei saa, vahel on ikka vaja üks klassikaline vorstivõiku ka naha vahele keerata. Mis siis, kui selle vorsti sees mõni luukild või karvatort või kellegi pöial elamust pakkumas on.
Mul on väga hea meel, et Elektriteater võttis riski ja pakkus halbade filmide sõpradele üheks õhtuks neljakordset vaatamisrõõmu. Ja veel parem meel on mul selle üle, et neid filmisõpru oli piisavalt palju, et selline üritus ei pruugigi ühekordseks katsetuseks jääda. Andrese märkmepaberid said igatahes päris tihedalt märkmeid täis.

Kassahittide sõpradel on oma kino, väärtfilme näitab Elektriteater ise, isegi ooperi- ja balletisõpadel, kes Vanemuise pakutavaga rahul ei ole, on kuskil käia. Aga need imelikud, kes aastast aastasse Hõffi ootuses elavad? Miks meid tõrjutakse? Kus on meie SA Halbade Filmide Traditsiooni Kaitseks? Miks pean ma oma ihasid kinniste kardinate taga rahuldama?

Eilse ürituse kvaliteeti näitab muuseas seegi, et mõnigi vaataja lahkus enne filmi lõppu saalist. Sest halb film nõuabki rafineeritumat maitset ja lähenemist.

Ei saa lihtsalt maha istuda ja oodata, et mis siis nüüd saama hakkab. Algaja halva filmi vaataja saab nii esimese viie minutiga kultuurišoki ja edasine film jookseb temast sirinal mööda. Tuleb arvestada, et näitlejapreemiatele keegi osalejaist ilmselt ei kandideeri, võib juhtuda, et paljast ihu näeb rohkem kui prantsuse kvaliteetkinos, arvatavasti lendab verd ja soolikaid kaamerasse rohkem kui 3D kinos lumehelbeid ja tulesädemeid ning kindlasti istub sinu ees/taga/külje peal mingi seltskond, kes kõige ebasobivamate kohtade peal naerda möirgab. Tasuks on aga film, mis ei ole vormitud kõigile meeldima, mis ei ole nuditud nunnuks ja pehmeks ning mis üllatab. Ja see on hindamatu.

Neile kes eile üritusele ei jõudnud, aga tahaksid kõige väiksema vaevaga aimu saada, millest jutt käib. Legendaarse Lloyd Kaufmani Tromal on oma ametlik youtube kanal, kus umbes sadakond stuudio filmi täies pikkuses vaadatavad. Ainult ettevaatust. Halvad filmid tekitavad sõltuvust.

eriti vinge on see, et isegi 2006. aasta filmis näidatakse CGI-le trääsa.

i want my bad movies

jumping the shark on nii eilne päev

Saatan on detailides / I saw the Devil / Akmareul boatda (2010)

Sarimõrvar tapab naise. Naise mees paneb mõrvarile lutika. Iga kord kui mõrvar pätti tahab teha on mees kõpsti kohal ja kütab teisele sauna. Mõrvar ei ole rahul.
Mind mõned asjad häirisid. Üldist laadi asjad. Sattusin mõned päevad enne filmi vaatamist Anita Sarkeesiani videosid vaatama ja oligi olemas. Märksõnad plaksust meeles. Üks naine külmikusse topitud, üks naine meeste seltskonnas ja liikuma panevaks jõuks vajadus oma mehelikkust tõestada. Kangelane ütleb lausa välja, et ma ei suutnud neid kaitsta. See ei lase rahulikult filmi vaada, kui mingid asjad ebasobivalt näkku hüppavad ja karjuvad: "Vaata mind, ma olen sterotüüp."

Teine, minu jaoks olulisemgi, miinus selle eest, et poole pealt läks igavaks ja tüütuks. Kogenud seksuaalmaniakil on oma väljakujunenud rituaalid, mida järgides ja viimistledes seda esimese korra tunnet saavutada/võimendada püütakse. Ja selle filmi mõrvar oli kogenud seksuaalmaniakk. Olgu, sellega olen nõus, et enamasti jäädakse vahele sellega, et tapmiste vahed lähevad järjest väiksemaks ja nii kuskil ikka mingi viga sisse lipsab. Aga ohvrite valiku süsteem ei muutu, ehk siis kui ühe hetkeni tappis maniakk ainult noori neide/naisi, siis minu jaoks pärast kiibi külge saamist toimunud muutus tundus ikka väga veider. Ebola Syndrome ma ütlen.

Näpuotsaga oli kulda ka. Taksostseen oli sellise mõnusa Oldboy hõnguga.

Hui, ma tagasi tulen / Я не вернусь (2014)

Alustaks sellest, et minu meelest peaks ühe treileri mõte olema selles, et sa vaatad kaks minutit ammulisui ekraanile ja siis hakkad plaane tegema, kuidas eellinastusele kutset saada. Isegi kui sa pead treileris kõik oma filmi olulisemad kohad ära näitama (klassikaline näide), siis treiler peab olema selline, mis tekitab potentsiaalses vaatajas tahtmise oma raha sulle tuua, et sa saaksid oma järgmist filmi tegema hakata. Tundub loogiline? Ma mäletan, et enne "Ma ei tule tagasi" seanssi näidati vähemalt kolme uue eesti filmi treilerit, hetkel ma ei mäleta nende nimesidki ja veel vähem on mul tahtmist neid vaatama minna. Mis täitsa vabalt võib olla minu kaotus. Sest see konkreetne eesti osalusega film, mida ma vaatasin, oli täitsa hea.

väga terav stseen

ja see ka.

Kaks orbu plaanivad autostopiga mitmed head tuhanded kilomeetrid hääletada, sest nooremal piigal on portsigaris võidunud pilt memmekesest ja tagumisel küljel memme aadress ja alternatiiviks on lastekodu, mis baikatekkideni välja on jäänud truuks iidsetele aegadele. Kui tundub, et kuidagi kleenuke on see sisukokkuvõte pea kahetunnise filmi kohta, siis nii ongi. Ilmar Raag oli lihtsalt äärmiselt heasüdamlik ja ei raatsinud sugugi kauneid loodusvaateid välja kärpida. Kõige rohkem aega ja tähelepanu oli stsenaariumis pööratud kahe peategelase teelemineku põhjustele. Pilt üksi oleks tõesti veidi niru stiimul olnud, aga kõik muud pisiasjad kokku mõjusid veenvalt. Rännak ise oli tegevuse poolest veidi kõhnake. Aga no, ilus oli ja rongiga sõita on ka lahe, nii et las olla. Eriti kuna neiud said oma osaga eeskujulikult hakkama. Sellele väiksemale oleks mõni vähema enesevalitusega reisikaaslane ikka korduvalt üle kaela tõmmanud.

Ning seoses selle hetkega, kus stsenaarumi kohaselt peab kangelasega juhtuma midagi sellist, et vaatajale tundub, et nüüd on kõik kadunud.
Tüdrukud ei oleks pidanud seal bussijaamas olema. Veoautojuht oleks vabalt korraks peatunud ja väiksema tüdruku ka peale võtnud.

Ning mida oleks sina vanaemale öelnud?

Eepilised filmid

Kaunis. Väike, lihtne ja kaunis liigutus. Aga kahjuks ajaloohämarustesse kadunud. Kodus saad veel pausi panna, aga kinos? Popkorn on otsas, konjaki seest jääkuubikud sulanud, aga juurde tooma minna ei saa. Äkki juhtub midagi põnevat. Kogu filmi ainuke põnev koht ja sina oled sel ajal 93 eurose kilohinnaga võimaitselisi papitükke ostmas. Topelttüng. Patton (1970) ja Lawrence of Arabia (1962) tünga ei tee. Kui vanuselised iseärasused lubaks, vaataks nad vabalt ühe jutiga ära. Patton ju ainult kolm tundi, Lawrence kisub muidugi veidi masohismi valda pea neljaga.
Sarnasusi on aga veelgi. Üks Esimeses (selles mitteglamuurses), teine Teises (selles Hugo Bossi ülikondadega) Maailmasõjas tegusi teinud, keskmisest oluliselt paremini militaarkunsti valdavat meest, kellega vastaspoole ohvitserid sõdureid hirmutasid, aga kes oma ülemustega keskmisest kehvemini läbi said. Peter O'Toole ja George C. Scott mõlemad elu rollis.

Majesteetlike kaadrite (sellised mis on paras ära raamida ja seinale riputada) taustaks väga korralik nimekate meeste poolt loodud heliriba (Lawrenci oma eriti rütmikas).
Ühe eluloofilmi kohta parasjagu täpsed samuti. No olgu, Patton ei andnud ühele sõdurile kõrvakiilu arguse üles näitamise eest vaid hoopis kahele. Ja võibolla päris Lawrence ei olnud nii pikk ja nägus kui Peter. Hea küll võibolla Lawrence of Arabia lubas just tegelaskujude osas endale üksjagu kunstilisi liialdusi, aga isegi siukesed mehed, kellest elulooraamatuid kirjutatakse ei ela tervet elu nagu filmis. Kompromissid on vajalikud, et vältida viietunniste eepikute loomist, millest pool kulub habemeajamise, tualetis järjejuttude lugemise ja koka peale munade liigselt kõvaks keetmise pärast räuskamisest.

samas on muidugi mehi, kes tualetis tähtsaid sõjaplaane arutavad

Ja kogu selle vaeva tasuks seljatäis auhindu ja kriitikute kiidulaul. Lawrence veel kohe eriline lemmik. Nii et loomulikult kiidan mina hoopis Pattonit rohkem. Väga subjektiivsel põhjusel. Patton on oluliselt huvitavam karakter kui Lawrence. Huvitavamalt filmi kirjutatud, kui soovite. Aga üksjagu hull, hoolimatu, geniaalne tõbrik lööb iga kell hingevalus vana kooli džentelmeni.

Muide mõlemad näitavad filmi alguses ära selle kuhu lõpuks välja jõutakse. Patton lihtsalt veidi peenemalt.

väga elegantne