Cujo tuleb, Cujo tapab

See hetk kui Cujo peaga vastu Ford Pinto ust jookseb lõi minul kohe seose ühe teise filmiga. Ilmselt küll mitte kõige originaalsem seos, aga kuna ei leidnud, et keegi oleks vaevaks võtnud ise see asendus ära teha, siis siin ta on

Ja ostke endale ikka suurem auto kui Ford Pinto.

Allakäigu Lapsed / Children of the Fall (2017)

Kui kuskil seltskonnas peaks juttu tulema iisraeli kinost, siis ma saaks teemale vahele lennata nimedega "Big Bad Wolves" ja Ari Folman. Ja ilmselt kasutaks nende filmide iseloomustamiseks sõnapaari "sitaks head". Sest nagu ma viimaste päevade meedivaatluse põhjal olen selgeks saanud, siis filmidest rääkides tuleb vältida kasutamast sõnu efemeerne, fragmentaarne, diskursus, narratiiv, metafoor ja kõiki muid selliseid väljendeid, mille tähendust normaalne inimene ÕS-ist otsib (mõtiskleva kõrvalpõikena - ma püüdsin ette kujutada filmiarvustusi lugevat normaalset inimest, kes sõna metafoor tähendust peab ÕS-ist otsima - ebaõnnestusin).

Igatahes, lähtudes loogikast, et iisraeli kino ehk ongi sellisel tasemel nagu mulle teadaoleva kolme filmi tase, siis haarasin võimalusest näha "Allakäigu Lapsi" enne selle maailmaesilinastust naksti kinni.
1973. aastal saabub noor neiu Iisraeli, et anda ühes kibbutzis oma panus riigi õitsenguks. Tema ja tema kaasimmigrantide õnnetuseks peavad kohalikud neid sünnipärast lähtuvalt endist alamaks ja oma nägu kapuutsiga varjav isik läheb isegi niikaugele, et võtab Yom Kippurit rikkuvad isikud ükshaaval vastutusele.

Iraani päritolu Babak Anvari on üsna sarnase nurga alt vändanud filmi "Under the Shadow". Õudusfilm, mille vaataja peaks muuhulgas jääma mõttesse ka taustsüsteemi üle. Otses võrdluses tõmbas iraanlane siin iisraeli lavastajale Eitan Gafnyle aga koti pähe. "Allakäigu lapsed" ei ole slasherina eriliselt silmapaistev.  Kamp noori, kes teevad täpselt seda mida neid keelatakse tegemast, notitakse ükshaaval maha. Kes rohkem, kes vähem silmapaistvalt/originaalselt. Mina ei tundnud küll, et nende taustalood nad kuidagi ühest keskmisest slasheri noortekambast südamelähedasemaks oleks muutnud.

Mis mulle läks korda ja mille peale ma julgelt tunnikese kulutasin olid lõimed, mis hakkasid hargnema wikipedias märksõnade "Six Day War" ja "Yom Kippur" põhjal. Ma pakun, et tipphetkel oli mul korraga avatud vast kümmekond artiklit. Ehk et selles osas toimis film eeskujulikult, et ma läksingi ja lugesin ja mõtlesin ja püüdsin nähtut konteksti asetada.

Tuline kahju, et õudusfilmi osa nõrgukeseks jäi, teada-tuntud puändini välja. Mul on aga idee. Üks ajaloohuviline filmisõber võib selle eeltöö ette ära teha ja minna siis filmi vaatama ning filmi vaatamise järel vestlusringis Eitanile oma teadmistega muljet avaldada. Ja ma luban, et ei sekku sellesse vestlusse Ari Folmani nime hüüdes. Või siiski...

Aplus / Les Affamés (2017)

Käesoleva filmi põhjal on Kanada umbes nagu Eesti. Samasuguseid udusse mattunu aasu on terve Eesti hommikuti täis, samasuguses metsas võin ma käia vanematekodu lähedal hulkumas, samasuguses autentses laudas võin käia naise vanematekodus. Zombide osas on meil ainult vajakajäämisi.

Selles maailmas liigub nii-halbu-et-on-head anekdoote rääkiv Bonin, Michonnet meenutav pükskostüümis fuuria, Tšehhovi püssi kandev kuhu-ma-olen-sattunud olekuga naine, žanrile kohustuslik pisitüdruk ja mõned veel hammustamisest pääsenud tegelased lisaks.

Lavastaja Robin Auberti varasemate töödega tutvudes ei saanudki enda jaoks selgust, kas "Aplus" jäi juhuslikult poolele teele või taotluslikult. Žanrikino austajana jäi mind nimelt segama see kunstiline ambitsioon, mis ei viinud lugu edasi. Stseenid/kompostsioonid, mis olid küll ilusad vaadata, aga mis tõmbasid tempot alla ja viisid mõtte ekslema. Kui tegevuse taust on ilus, siis see on kindlasti boonus, aga kui sellel taustal tegelased võtavad lihtsalt ilusaid ja oletatavalt sügavamõttelisi poose, siis zombiefilmist ma ootaks ikkagi rohkem dünaamikat.

Aga ärge nüüd eelneva põhjal "Aplust" maha kandke. Žanrikino austajana meeldis mulle väga, et zombide hekseldamine ja peade otsast laskmine oli lahendatud praktiliste effektidena. Alati on ilus vaadata näitleja põselt lahti rebitud rippuvat nahka. Ning kui tänapäeva trendide kohaselt kiired zombid jalad kõhu alt välja võtsid ja muusikataust käima läks tekkis ka filmi kohe pinge sisse. Üsna selge viitamine sellele, et zombied suutsid selles filmis organiseeritult tegutseda sai ekstra mõnusa vindi jahipasuna häält meenutavast taustamuusikast. Kuulake ja mõelge selles suunas läbi metsa kulgeva jälitamise ajal.

Muide, kui on huvi film produtsendi käest uurida, et miks need ema ja tütar seal metsasihi peal sedasi seisma pidid, lootes et sõidab mööda keegi kes nad ära tunneb ja tahab tulla lähemalt uurima, miks nad seal seisavad, siis see võimalus on juba täna õhtul. Vastamise kohta ei oska lubada.
Ja järgmine kord kui kuskil Põlvamaa metsas seenel olles kaugelt jahipasuna häält kuuled, katsu mitte paanikasse sattuda. Kui sa just ei ole mõni hetk varem mänguasjadest laotud hunnikust möödunud.

"Gogol" - telesarja pilootosa (2017)

Ametlikult olevat Nikolai Gogoli jutustuse "Vii" ainetel valminud film "Vii" (1967) esimene Nõukogude Liidu õudusfilm. Siiani väga hästi vaatamist kannatav film. Originaalne ja kõhe. Gogol ehk kõige tuntum on ilmselt kõigi Eesti teatrite mängukavas mingil hetkel olnud komöödia "Revident" autorina, kaasaegsetele tuntuks sai ta aga esmalt just täpselt selliste rahvapärimustest inspireeritud kõhelugude nagu "Vii" kirjutajana. 1831/1832 ilmus kahes jaos kogumik "Õhtud külas Dikanka lähedal", kokku kaheksa lugu.

Nii et kui venelased ühel hetkel otsustasid, et mis juhtuks kui paneks veidi neist skandinaavia uuema aja vaevatud detektiividest inspireeritud Gogoli seiklema iseenda loodud maailma, siis telesarja kavandasidki nad täpselt kaheksa osa pikkuse (praeguseks olevat neist pooled valmis). Õnnestus sellest sarjast ära vaadata pilootosa, PÖFFil linastub kahest esimesest sarja episoodist kokku sobitatud filmiversioon.

Laenumõjutusi on piloodis tunda veel. Ilmselt on venelastel tõsine plaan see sari lõpuks ka kuskile välismaale müüa, mitte ainult kodumaisele turule orienteerida (loe seda hüpoteesi kinnitavat infot siit). Peaosaliste tandem viskab Holmesi ja Watsoni dünaamikat sisse, piloodi üldine toon meenutab vere ja palja ihu konsentratsiooni osas HBO sarju.

Mingil põhjusel see kõik aga toimib. Sarju, millest ma olen üks kaks avaosa ära vaadanud ja siis nad sinnapaika jätnud, oskan ma nimetada rohkem kui kaks. Gogolit ma vaataks veel. Esiteks ei ole ma seda kogumiku lugenud (veidi sisukokkuvõtteid vaid), nii et huvitav on näha kuhu esimese osa lõpust edasi liigutakse ja teiseks oli see vaatamine (kui CGI efektid välja arvata) väga kaunis. Piltpostkaartlik tundub siinkohal paslik väljend kasutamiseks.

Nii et kõigil neil, kellele Vii muljet avaldas (see peaks siis olema kõik need, kes filmi näinud on) või ka lihtsalt folkhorrori sõpradel tasub leida endale sobiv linastusaeg või siis kannatada, kuni sari ühel hetkel valmis saab ja vaatamiseks kättesaadavaks muutub.
Muide, toreda viitena oli sarja sisse kirjutatud Nikolai poolt iseenda raamatute põletamine, nii olevat päriselus juhtunudki tema viimase ilmsetel põhjustel avaldamata jäänud tööga.

Mees pureb peni / Man Bites Dog (1992)

Meil kõigil on see üks sõber, kellega koos asjad juhtuma hakkavad. Lähed üksinda välja, võtad kaks õlut ja satud pensionäride päevakeskuse bingoõhtule. Temaga koos aga pole sugugi välistatud sattumine kinnisele peole, mille peremehelt on paras nõuda: "Tee seda kalatrikki, see on ilgelt lahe."

Umbes sedamoodi tundega on suur osa filmist "Mees pureb peni". Algajad dokumentalistid on kuidagi saanud tuttavaks väga viljaka sarimõrvari Beniga, kelle jaoks oleks käkitegu Midsomeri populatsiooni nulli vähendamine. Aga kuna Beniga koos on põnev, siis lasevad dokumentalistid kaameral vuriseda ja vajadusel aitavad ka nõu ja jõuga. No näiteks äärmiselt inetult rassistlikus stseenis, kus Ben tahab hirmasti teada, kas ühe keskmise neegri vemb on tõepoolest nii suur, nagu kole rahvauskumus väidab, aga ei taha mustale mehele ise kätt külge panna.

Ben tundubki olevat selline uudishimulik ja laia silmaringiga mees.  Suudab pikalt laialt rääkida arhitektuurist, tunneb end kodus kunstinäitusel, armastab rannakarpe ja klassikalist muusikat, lisaks muidugi hobiks vajalikud teadmised (näiteks kui palju raskusi on vajalik laiba uputamiseks).

Selline tore mustavõitu mokumentaal teeb ühel hetkel aga väga rängalt mõjuva kannapöörde. Isegi sellele jõulude aegsele lembestseenile eelnenud lapsetapp oli vastuvõetavam, sest seda Ben ise ju natuke kahetses, öeldes et see oli tal alles teine või kolmas. Vägistamistseenis laseb aga kogu meeskond endast looma välja, küll häält tõstmata, Ben näitab isegi niipalju viisakust üles, et küsib naise mehelt temakese nime, aga seda võikamalt see stseen mõjub. Kurat, keegi ju peaks karjuma sellisel hetkel, natukenegi.

Ehk et ärge uskuge seda žanrimääratlust, millega "Mees pureb peni" ennast vaatama meelitab. Komöödia ei jäta sind mõtisklema teemal, kes siin õieti see moraalne värdjas on? Ben, kes on terve karjääri laipadega palistanud? Võttegrupp, kes filmi nimel ei karda ka ise käsi määrida? Vaataja, kelle arvates vanainimese südamerabandusse ehmatamine oli üksjagu humoorikas stseen?

Rocky (I'd Do Anything for Love)

Muusika on filmides ikka tähtsal kohal olnud. Esimene helifilmgi oli ju "Jazz Singer". Ja reeglina püütakse ikka sedasi sättida, et filmi toon ja muusika omavahel kokku klapiksid ja üksteist täiendaksid. Aga mis siis saab, kui võtta üks vana tuttav film, sellest üks kuulsavõitu stseen ja panna selle taustaks midagi vähe teistsugust?
Esimene selline katsetus on siinsamas. Võib juhtuda, et neid tuleb tulevikus veel, mõned ideed täitsa on.

Mees Maalt / The Man from Earth (2007)

"The Man from Earth" on mul pikalt vaatamisjärjekorras seisnud. Aga nagu selliste seisvate filmidega ikka, siis kipub aja jooksul meelest minema, miks täpselt ta sinna vaatamisjärjekorda on sattunud ja mis prioriteediga. On ta ehk "10 elumuutvat linateost mida enne surma peab nägema" tasemel  või "joogise peaga hea peale möliseda" taies või hoopiski "krt, miks ma küll sellise jurtsu endale vaatamisnimekirja panin". "Mees Maalt" õnneks kippus ta ikka siit ja sealt silma jääma, et kui vähegi ulmeteema kõnetab, siis tasub vaadata. "Mees Maalt" õnnetuseks ei seondunud mul temaga aga ühtegi hoobilt tuttavat nime, kes kohe joonelt oleks andnud omalaadse topeltgarantii, et tasub tõesti film ette võtta.

Aga nagu tavaliselt, siis selgus, et ise olin teadmatu, stsenarist Jerome Bixby ju tegelikult natuke kuulus ikkagi on. Lühijuttude kirjutajana ja mõne telesarja osa stsenaristina. Ühe väga hea lühijutu It's a Good Life (eesti keelde tõlgituna "Elu on hea" ja mitmekordselt ekraniseerituna "Twilight Zones") ja paari Star Treki osa stsenaristina. Üks neist osadest kandis nime "Requiem for Methuselah" ja olevat vähemalt osaliselt aluseks ka "Mees Maalt" stsenaariumile, mille kirjutamise Jerome lõpetas veidi enne oma surma 1998. aastal.

Stsenaarium ja tühised 200 000 $ anti kätte kellelegi Richard Schenkmanile, kelle portfoolios on muuhulgas ka teos "Playboy: Playmates in Paradise" ja paluti selle isegi meie oma kodumaise filmitööstuse mõistes kommirahaga film vändata. Nii et selle spoilerdan ma nüüd kohe ära, et kosmoselaeva selles filmis ei ole. On hoopis üks mees, kes laadib oma maist varandust auto peale ja keda tulevad teele saatma kolleegid ülikoolist. Kuus erineva ala professorit ja üks tudeng kauba peale. Istuvad korraks elutuppa maha, võtavad lonksu Johnny Walkerit ja jutt keerab kuidagi selle peale, et lahkumist planeeriv mees on suurusjärku 14000 aastat vana. Loomulikult peetakse meest esmalt hulluks, aga omalaadse mõtteharjutusena üritatakse seda väidet ühe ja teise nurga alt teaduslikult kaaluda. Nii et vähe sellest, et kosmoselaeva ei ole, harva kui toastki välja minnakse. Enamjaolt toimub lihtsalt tsiviliseeritud vestlus teemal, kas põhimõtteliselt on võimalik, et keha nii pikalt vastu peab, kuidas vaim võiks vastu pidada ja miks ometi ei ole mehel aegade jooksul kastide kaupa artefakte kogutud, millega oma väiteid tõestada. Connor MacLeodil oli ikka palju lihtsam, tal tasus vaid kellelgi pea maha lüüa ja sellega olid kõik kahtlused kustutatud.

Huvitav idee nõuab kaasahaaravat teemaarendust. See osa oli filmis olemas. Täpi I-le peab aga panema lõpp.  Ja selles filmis oli neid lausa kaks. Esmalt see suur paljastus, kuidas täpselt Jeesuse surnust ülestõusmise legend alguse sai ja sellele järgnenud pettumustvalmistav valelõpp, kus suurem osa professoreid ära koju läks. Ning siis see õige, rahuldustpakkuv rasvane täpp.

Kui kellelgi lugejaist peaks ka "Mees Maalt" vaatamisjärjekorras seisma, siis muutke kohe prioriteet kõrgemaks ja need, kes enne selle ülevaate lugemist filmist midagi kuulnudki ei olnud, siis nüüd ei ole teil vaatamata jätmiseks enam sedagi vabandust.

Muide, üks faktike siia veel. Vaatamise ajal mulle tundus, et see film on vist küll mõne teatritüki ekraniseering. Tegelikult on aga lugu selline, et filmi põhjal on hoopiski 2012. aastal valminud näidend.
Ah jaa, ning kui sul, kallis lugeja, on soov soovi avaldada, mis filmist järgmine blogipostitus võiks olla, siis on sinu õnnepäev. Hääletusnupuke on lehe ülalservas.

Lõvi talvel / The Lion in Winter (1968)

Teil on väga hea maitse, lugepeetud hääletajad. "Lõvi talvel" osutus väga mõnusaks vaatamiselamuseks. Oma osa siin kindlasti sellel, et tegemist oli näidendi ekraniseeringuga, mis reeglina tähendab üle keskmise dialoogi. Pahatihti juhtub küll sedasi, et ajahammas teeb oma töö ja aastaid hiljem on teravus kadunud. Aga mitte siin. Mõned näited - My finest angle. It's on all the coins.; I haven't kept the Great Bitch in the keep for ten years out of passionate attachment.; In a world where carpenters get resurrected, everything is possible.; Of course he has a knife, he always has a knife, we all have knives! It's 1183 and we're barbarians!

Kes see küll võiks 1183. aastal sedasi omavahel suhelda? Kuninglik perekond loomulikult. Henry II, tema naine, armuke, kolm poega ja Prantsusmaa kuningas Philip, kes on Henry residentsi jõule tähistama kokku kutsutud. Ajaloolised isikud ja väljamõeldud episood perioodist, mil kõik need rivaalitsevad tegelased veel elu ja tervise juures olid. Henry rollis Peter O'Toole, tema laulatatud naine Katharine Hepburn, poeg Richard (tulevane Lõvisüda) Anthony Hopkins ja Philipina astub üles Timothy Dalton. Huvitava seosena veel ka Loll-Ivani (tulevane kuningas John) osas Nigel Terry, kes mitmed aastad hiljem kehastus John Boormani Excaliburis kuningas Arthuriks.

Ehk et terav dialoog ja uskumatult võimekas näiteseltskond. Aga peale selle, mida roomlased tähendab, mida "Lõvi talvel" veel pakub? Ajaloolisi draamasid tehakse ju edasi, peened sitsid ja satsid ning maalilised lossid lausa kutsuvad end filmima. Tudorite sari tuleb esimesena meelde uuemast asjast. Mis mind aga neis uuema aja filmides/sarjades pisut häirib on nende klanitud välimus, sest minu jaoks on see õige keskaegne Inglismaa Monty Pythoni ja Blackadderi määrdunud hallikaspruun Inglismaa. "Lõvi talvel" visuaaliga oli aga kõik korras. Mõnda tuppa olid õledki põrandale loobitud, et ei saaks keegi liigses klanituses süüdistada. Nii et üks pluss jälle kirjas.

Ning ei saa loomulikult mainimata jätta ka helitausta. Et selle kirjeldamisega jääksin ma lootusetult hätta, siis kuulake parem.

Ja nüüd vudinal filmi vaatama. Kaks tundi ja veidi peale kõrgema klassi näitlejatöid ootab. Ainult ärge minge pärast oma tuttavaid värskeltomandatud ajalooteadmistega üllatama (ma kujutan eriliselt pingutamata ette, kuidas tänapäevases uusversioonis algab film kirjaga "based on a true story").

Kangelanna / A Touch Of Zen (1971)

Andke andeks kallid lugejad, sattusin üks õhtu kergejõustiku MMi vaatama ja nii kümme korda järjest. Aga nüüd olen ka lõpuks jõudnud enda poolt välja pakutud ja Teie poolt hääletatud filmi vaatamiseni.

"A Touch of Zen" (1971) on Taiwani kinematograafide poolt vändatud wuxia. Filmi originaalpealkiri võiks maakeeli kõlada kui "Kangelanna" ja wuxia žanrimääratlusena tähistab võitluskunstide kangelaste seiklusi. Ja seda kolm tundi ja mõned minutid peale. Valmis see film tegelikult kahes osas, esimene tuli välja siis kui teist poolt alles filmiti. Kui mõlemad pooled valmis, siis lõigati nad kokku ja saadeti 1975. aastal Cannes'i filmifestivalile, kus ta võitis teostuse eest peapreemia.

Õnneliku juhuse läbi sattus mulle vaatamiseks just see kaheosaline versioon, mis tähendas et üht filmi kulminatsioonihetkedest, võitlust bambussalus nägin ma kaks korda. Esimene osa sellega lõppes ja teine algas. Filmi ise algab täielikult stsenaariumikirjutamise reegleid rikkudes - esimese viie minutiga ei toimu praktiliselt mitte midagi. Mees jalutab hommikul aeglaselt läbi tasakesi virguva küla tööle ja hakkab oma maalidel katteid eest korjama. Kiiremal sööjal oleks selle aja peale popkorn otsas ja juba igav.

Tegelikult ongi kogu räägitav lugu ühe tänapäevase popkornikinofilmiga võrreldes lihtsavõitu. Surnud ellu ei ärka ja kellegi ema kellegi teise isaks ei osutu. Mis aga tähendab, et stsenaristid ei saa end süžeepöörete taha peita. See oma lihtsuses elegantne lugu on algusest lõpuni kenasti jälgitav ja haarav. Mulle vaatajana jääb mulje, et tegelased teevad otsuseid oma sisemisest kompassist lähtudes, mitte ei käitu võimalikult etteaimamatult, et seeläbi mu tähelepanu hoida. Ilmselt suuremamhulise võitlusöö järgsel hommikul ühe peategelase mööda lahingutandrit jalutamine kõige parem sellekohane näide (ja üks kuulsamaid stseene filmist). Õpetlane, kes näeb enda hiilgavalt toiminud sõjakavaldusmasinaid lõkerdab vägagi ebamugavust tekitaval moel naerda, kuni märkab sõjameeste laipu, kes nende masinate abil loojakarja saadetud said.

Mida siis aga tähendab see teostuse eest võidetud peapreemia? Väga lihtne - kaunis on see vaatamine.
Maastikud on kaunid, majad on ilusad, võitlused pingelised. Sellele viimasele aitab kaasa mulle isiklikult väga meeldiv komme, kus peamine kurjam on nii kõva, et teda tuleb mitte hea tüübiga nahutada, et mingitki võidulootust oleks. No ja muidugi muusika. Juba avatiitrite ajal kõlanud sissejuhatus andis aimu, et tuleb üks eepiline vaatamine.

Ehk et kui wuxia žanrina natukenegi kõnetab (loe: oled näinud "Crouching Tiger Hidden Dragonit" ja/või "House of Flying Daggers" ja meeldisid), siis "Kangelanna" tasub kindlasti vaatamist.

Oh jummel, mida ma just vaatasin

Vaatasin just kaks osa "Ameerika Jumalusi" ja meenus kohe Herchell Gordon Lewis. Kesse? Täitsa võõras nimi? Küll oleks hea, kui keegi veidi selgitaks, miks ühe 2017. aasta sarja avaosa loob seose ühe 1926. aastal sündinud taadiga.
Ning kes oleks osanud seda arvata, milline vedamine, värskeltilmunud Reaktoris ongi igal huvilisel võimalus nimetatud taadi kohta veidi rohkem teada saada.
Nüüd jääb veel lahendada müsteerium, kui arusaadav on "American Gods" neile, kes ei ole Gaimani raamatut lugenud. Eriti veider sari oli umbes kuuldud kommentaar ühelt selliselt isikult, kui nüüd mälu ei peta.

Hing Anumas / Ghost in the Shell (2017)

Ma ilmselt olen sel teemal ka varem sõna võtnud, aga näed, kasu ei miskit. Kallis lavastaja/stsenarist/produtsent - mind väga häirib kui sa pead mind nii lolliks, et mulle peab sinu filmimaailma toimimise reegleid enne filmi algust lahti seletama. Või oled sa lihtsalt nii laisk, et ei viitsi seda seletamist filmi siseselt teha? Mis on ehk isegi halvem variant. Mina olen valmis kulutama oma aega ja võibolla ka raha, et vaadata ühte filmi, aga filmilooja ei suuda/taha pingutada selle nimel, et tema loodud maailm oleks nii loogiline, et ei vajaks lisaselgitust.

Ehk et minu Ghost in the Shell (2017) vaatamine ei alanud just väga paljulubavalt. Eriti kuna ma olin soojenduseks vaadanud ka 1995. aasta versiooni. Niisiis. Tuumasõja järgses maailmas lõi kuri korporatsioon väga raskelt haavatava tehiskeha (shell) ja pani sinna sisse päris inimese aju (ghost)* ja saatsid tulemuse heade poolel kuritegevusega võitlema. Ühel hetkel sekkub mängu korporatsiooni üks eelmistest ebaõnnestunuks kuulutatud, kuid sellevõrra siis ka vihasem looming ja hakkab temale teadaoleva nimekirja alusel tasumisretkele.

Head Majorit kehastab Scarlett Johansson, kelle loomine ja talle ettesöödetud taustalugu jättis vägagi robocopiliku mulje. Ta ise teadvustas endale väga selgelt, et ta on eriline/ainuke, korporatsioon loomulikult suhtus temasse kui omandisse, ehk et küborgiks olemise äng tõsteti esikohale.

Vastukaaluks kirjutati tema vastane, Kuze, frankensteini koletiseks. Lõite, hülgasite, tapan maha. Välimus muidugi ka. Ühelt filmi pöördelisel hetkel pandi ta küll sügavamõttelist monoloogi pidama, aga kahjuks polnud tegemist Rutger Haueri tasemel näitlejaga ja mul on selle monoloogi sisu suuresti ununenud, like tears in rain.

Tegelikult meenutas kogu see maailm, kus need kaks ja väiksemad kõrvaltegelased toimetasid päris palju Blade Runnerit. Hiidhologrammid olid lisatud ja hiidkalad võib toreda detailina välja tuua. Pliiatsi vastu on CGI-l muidugi raske saada, on stseene mis on animatsioonist üksühele üle võetud, aga filmi tumedus/hämarus/suitsus muudavad meeleolu vähekese rusuvaks.

Nüüd aga teavitus. Ma räägin kohe lõpu ära. Major saab iseendaga rahujalale seeläbi, et ta kiidab heaks omakohtu. Filmi lõpuks teab ta kust ta tuleb, kes talle halba tegi ja see halb on nüüd surnud. Kuidas edasi? Mis selle loo moraal on? Kättemaks on inimlikkuse alus?

Ja üks olulisem küsimus veel. Paljastab samuti olulist teavet filmi sisu kohta. Miks oli vaja ajudoonoreid röövida? Kuulutus ajalehesabas - "Me paneme Teie aju praktiliselt hävimatu keha sisse". Vabatahtlike oleks jooksnud kohale nagu murdu. Ja oleks kättemaksumotiiv ära langenud ja poleks seda filmi vaja olnudki.
Ning olengi jõudnud Ghost in the Shell (1995) juurde. Vaadake parem seda. Maailm ise on juba palju värvilisem, sügavam ja filmi toon elujaatavam. Teadvuse tõusmist mingile teisele tasemele nähakse seal kui arengut, mitte kui karistust.

*mulle on nüüdseks hakanud see esiti naljakana tundunud tõlge "Hing Anumas" täitsa meeldima. Anum on ju midagi sellist, kuhu võib mida iganes sisse panna

Reklaami vägev jõud

Nii nagu eelmisel aastal lubasin nii ka sündis. Massiivne reklaamikampaania tõi tulemuse. Minu siiras tänu neile saja kuuekümne ühele hääletajale, kes ühel või teisel põhjusel sellesinatset blogi EBA2017 hääletamisel parimaks kultuuriblogiks pidasid.

Hästi lahe, et blogi mis õieti elustub korra aastas HÕFFi toimumise eel, kinos linastuvaid filme väga ei kajasta ja veidigi lähemalt eesti keele grammatikareeglitega kursis lugejal närvi mustaks ajab, läheb korda rohkematele iskutele kui minu isiklik leibkond (kellest pooled ei mõista veel lugeda ja kellele enamik blogis kajastust leidvatest filmidest ei ole vististi veel eakohased).

Ja kui ma nüüd tulemuste otsimise käigus tutvusin ka galal tehtud fotomaterjaliga, siis mulle tegelikult meeldibki selline väike nišiblogi olla. Väikelinna poisile oleks see olnud liigne kultuurišokk pealinna peenete prouade ja klanitud härrade seas spitziklaase kõlistada. Oleks seal ilmselt vale koha peal mõne porutšiku anekdoodi rääkinud, siis Stirlitzi "suure ime" loo otsa ja olekski pahandus majas.

Aga kuna on olemas seltskond, kellele meeldivad ülemääraselt pikaks venitatud laused, millega lõppu jõudes on algus ammu meelest läinud, kellel ei ole midagi selle vastu, et blogis ilmub kirjutisi umbes sama tihedalt kui kalendris lehed vahetuvad ning kes hindavad mingite obskuursete filmide kohta punnitatud killurebimistega vürtsitatud ülevaateid, siis samas tempos jätkates on aastaks 2037 mul kakssada häält koos. Ja vot siis ma lähen küll kohale ja räägin kohe kolm porutšiku anekdooti.

Viiskümmend Halli Varjundit / Fifty Shades of Grey (2015)

Kõige ilusam see lahendus küll ei ole, aga pärast erinevate variantidega katsetamist tuli leppida sellega, mis blogger ise välja pakub. Ehk et veidi ülespoole vaadates näete te (ka mobiilses seadmes) hääletust, kus on lihtsalt kolm väga erinevat filmi. See kahesüsteemne - esmalt žanri ja siis filmivalik, venitas protsessi liiga lohisevaks. Sedasi peaks olema lihtsam ja läbipaistvam. Korra mängisin ka mõttega, et kasutaks filmide eestindatud peakirju, aga kardan, et siis läheks häälte jagamine suhteliselt huupi pakkumiseks. Nii et hääletage aga, kõige rohkem hääli saanud filmi vaatan ma ära ja kirjutan temast pikema kui 140 tähemärki ülevaate.

Ning olemegi jõudnud esimese Onu Kalveri Filmiblogi Rahvahääletuse võitjani. Viiskümmend Halli Varjundit. Teadaolev kassatulu maailmas $ 571 006 128, Eestis kindlasti rohkem kui 75 592 kinokülastust. Viis Kuldse Vaarikat. Võiks teha hästi lihtsalt ja öelda, et tegemist on kohutavalt halva filmiga, aga mul on siin leheküljetäis märkmeid, mis ma kavatsen ära kasutada ja oma võimete piires objektiivselt argumenteerida, miks minu hinnangul on tegemist kohutavalt halva filmiga.

Tegelased. Täiesti kuradi üheplaanilised. Sellel paberil mida praegu käes hoian on ka rohkem sügavust. Selleks et näidata, kui süütuke su filmi naispeategelane on peab olema ka veidi elegantsemaid meetodeid kui jätta ta meikimata, tõmmata patsikummiga juuksed hobusesabasse, paluda kampsun eest kinni nööpida ning lasta siis esimesel kohtumisel oma unelmate mehega käpuli käia. Unelmate mees on loomulikult ülikonnastatud ja rikas kui Onu Robert.

Väiksem mure veel selles, et polnud kumbki näitlejatest selline, kellele peale vaadates võiks nentida, et on jah kompud. Palju suurem ja olulisem aga selle armuloo dünaamika. Naisterahvas oli täiesti olematu enesehinnanguga. Tal puudusid selged tulevikuplaanid, ta sulas puudutusest vastu põske, küsimusele: "kus sa küll olnud oled" oskas ta vastata: "oodanud". Filmi keskpaigas toimunud ärikohtumisel oli mul siiralt hea meel näha kuidas neiu natukenegi iseloomu välja näitas ja lepingus mõned punktid maha käskis kriipsutada, aga tasus mehel ainult natuke patujuttu ajada ja kohe oli vaja jälle alahuult näkitsema hakata.

Mees vastandina enesekindlusest pakatav. Nii nagu tema ütleb nii on. Sa oled minu. Kui tahad positsioneerin su telefoni, kui tahan solvun kui sa minuga kokku leppimata kuskile ära sõidad. Mis iganes esmapilgul üllal eesmärgil mees midagi tegi oli see lõpuks ikkagi tema kontrollivajaduse rahuldamiseks. Täiesti balansist väljas suhe.

Mõned päevad tagasi lugesin ühe noorsootöötaja muret, kuidas tänased teismelised korraldavad tohutu draama sellest, kui nende armuobjekt koheselt näoraamatus saadetud sõnumile ei reageeri. Anastasia ja Christian olid minu silmis samal tasemel. Ehk siis kellele see film saab üldse meeldida? Kellel see erootiliste püüdlustega film vererõhku kergitada suudab?  Mind iseloomutu naine ei eruta, ehk et täiesti null tulemus. Jah, ma mõned korrad oigasin küll valjult, aga need ei tulenenud seksuaalsest erutusest vaid vajadusest eriti lollide kohtade peal pinget leevendada. Aga ma muidugi teadvustan endale, et ma ei ole filmi sihtrühmast. Umbes kolmandik filmi kinos vaadanutest olid mehed (kui suur osa neist sinna vastutahtsi veeti jäägu huvilistele väljaselgitamiseks). Nii et siis selge naistekas. Ja siin ma jään hätta. Need raha- ja vaatajanumbrid ei ole loogilised. Olgu, on olemas mingi hulk naisi kellele meeldibki alistuda. Ilmselt oli mingi osa uudishimulikke. Aga see on ikkagi väiksem osa naissoost, vist? Kui ma filmi vaatamise aegu välja pakkusin, et lähen kapist lipsu otsima, siis mind naerdi välja. Ons see hall argipäev tõesti nii väheste varjunditega, et ükskõik mil viisil väljendatud kirg reaktsiooni tekitab?

Nüüd aga selle koha juurde, kus ma igasuguse enesevalitsuse kaotasin. Filmil on teatud kohustuslikud elemendid, nagu algus, keskpaik ja lõpp. Ja reeglina on filmis kulminatsioon ning sellele järgneb väike hingetõmbepaus. Umbes nagu sigareti suitsetamine pärast õnnestunud koitust. See koht kus vaataja saab natuke mõelda ja seedida, et mis siis nüüd juhtus ja kuidas edasi. Selle konkreetse filmi stsenaristid leidsid, et paras on kohe pärast kulminatsiooni lõputiitrid jooksma panna. Selleks et veel selgemalt väljendada suhtumist "meil on täiesti ükskõik mis te sest filmist arvate, aga tulge kahe aasta pärast järge vaatama ja andke meile veel raha" peaks lavastaja selle tiitrite asemel reaalselt kaamerasse ütlema.

Et aga mitte ainult negatiivsele keskenduda, siis ka mõned positiivsed märkused. Jäid silma mõned sümbolid. Anastasia hellitas huulte vahel hariliku pliiatsit, millele GREY peale kirjutatud. Kopterisõidu ajal sulges Christian Anastasia turvavöö. Ning Christiani elu esimesele armastusele viidati kui Mrs. Robinsonile. Kellel The Graduate nägemata, siis tasub ette võtta. Anne Bancroft lööb seal seksikusega noore Dustin Hoffmani jala pealt maha.

Jälle saab hääletada

Suured tänud kõigile, kes oma eelistusest esimeses hääletusvoorus teada andsid ja mind veidi keerulisse olukorda asetasid. Ma ei ole selles bloggeri mehhanismis väga tugev, nii et praeguseks on eelmine poll juba kadunud ja uus üleval, aga uskuge mind - nii variant Prantsuse La Nouvelle Vague või Itaalia Neorealismo kui ka korralik pisarakiskuja ja samuti inimene ei tohiks nii mitmeks lahti käia said täpselt ühepalju hääli.

Ehk siis Teie soovidest lähtudes on hetkel aktiivses pollis kuus filmi valikus, igast kaks (minu isikliku klassifikatsiooni põhjal). Mõned neist on sellised, mille vaatamise peale olen kunagi mõelnud aga ei ole nendeni veel jõudnud, mõned on sellised mida ma suurima heameelega ei vaataks. Nii et laske käia. Täpike õigesse mullikesse ja vote. Esimene voor tundus mulle, et läks liiga pikale, nüüd tuleb oma eelistus kiiremini paika saada. Filmi, mis saab kõige rohkem poolthääli luban ma nii ära vaadata, et mingite kõrvaliste asjadega ei tegele, ehk ainult tulevase blogipostituse jaoks mõned märkmed paberile teen.

Tehnilise poole pealt - olen teadlik et mobiilses seadmega blogi külastades küljeriba üldse ei kuvata, tegemist bloggeri layoutist tuleneva eripäraga, mida ma hetkel ei tea, kas õnnestub muuta.

Palume lahkesti hääletama

Tere, lugupeetud lugeja.
Kui sa vaatad tähelepanelikult blogi parempoolses servas asuvat paneeli, märkad sa seal kindlasti võimalust teha täpp ühte mullikesse ja vajutada nuppu "vote". Ei, ma ei uuri seal sinu lemmikfilmide kohta, see on mul lihtsalt üks uitmõte, et äkki lugejad tahavad kaasa rääkida teemal, et mis filmidest blogis kirjutada võiks. Selle esimese katsetuse korraldan kahevoorulise, esimeses voorus saab hääletada žanri ja teises mingit hulka filme enim hääli kogunud žanris. Ja teises voorus enim hääli kogunud filmist ma kirjutan blogipostituse. Lihtne. Võite selle hääletamise nüüd kohe ära teha ja siis edasi lugeda, ma ootan.

Mul ei ole mingit ettekujutust kui lihtne või raske on hääletusega manipuleerimine, aga arvan, et kui keegi näeb juba niipalju vaeva, et hakkabki tulemustega sahkerdama (äkki on nimekirja näiteks kellegi lemmikfilm sattunud) siis selle pingutuse tasuks on vähim mis ma teha saan võitnud filmist kirjutada.

Sõltuvalt sellest, kuidas mulle endale pilootprojekti edukus tundub võib sellest hääletamisvõimalusest saada püsiv lisand blogisse. On isegi mõte kuidas seda hääletamisprotsessi mõlemapoolselt huvitavamaks muuta.

Ahjaa, üks teine hääletamine on ka käimas, kui on soovi sellesinatse blogi poolt hääletada, siis see võimalus on täitsa olemas.

(postituse juures mõne filmi postrid, mida on kavas teises voorus nomineerida)

HÕFF 2017 - pühapäev

Selleaastane väga tervitatav ja loodetavasti jätkuv uuendus oli kordusseansside korraldamine. Tänu sellele oli isikliku vaatamiskava koostamine palju lihtsam ja pühapäeval õnnestus päeva alustuseks tundide kaupa lühifilme vaadata. Pikemaid ja lühemaid, naljakamaid ja tõsisemaid, kunstipunnitusi ja teravaid ideesähvatusi. "Tunnel", "Fucking Bunnies", "You've made your bed, now lie in it", "Lunatique", "George", "The absence of Eddy Table" jätsid mulle pakutuist parima mulje.

Lühifilmidele järgnes intrigeeriva pealkirjaga arutelu - „Kas HÕFF rikub Haapsalu mainet ja röövib elanikelt une?” mida võimalik täies pikkuses järelkuulata/vaadata. Kuna arutelu üks loodetud osapooltest valis oma seisukoha väljendamiseks kirjaliku vormi, siis kujunes sellest pigem festivali positiivsete mõjude üleslugemine. Veidigi kriitilisemat seisukohta esindas kohalik aktivist publiku seast, kelle sõnavõtust sain mina aru, et teema on aktiivne põhiliselt selle pärast, et HÕFFi kasutegur linna majandusele ei rahaliselt võrreldav Augustibluusiga. Mina nende päevade jooksul linnas ringi liikudes nägin kolme ettevõtet, kes eelmisel aastal olid veel tegevad ja hetkel enam mitte. Linna peatänaval on lihtsalt ruumid tühjalt seismas. Ja siis tuleb kellelegi pähe mõte, et kas linnal on ikka vaja rahvusvahelist filmifestivali toetada?

Rahvusvahelise haardega filmifestival jätkus aga Raseda Raevuga / Prevenge (2016). Kaheksa päevaga linti võetud Alice "Sightseer" Lowe film, mida naised vaatavad ühe pilguga ja mehed teisega. Mina siis põhiliselt selle pilguga, et kõige kindlam on vast edaspidi nii kui ühegi raseda naisega pilkkontakti ei loo. Parim üllataja, ohverdasin ju selle vaatamise nimel Tulnukad (Aliens suurelt ekraanilt, mõtelge!), aga olen valikuga siiani rahul. Täpselt selle piiri peal film, et ei ole probleemi uskuda, et selline tulevane ema võib päriselt kuskil ringi askeldada. Ja vähemalt minule on sellist peaaegu et võibki nii olla tüüpi filmid palju õudsamad kui kuskil metsas askeldav inbreed perekond.

Nii nagu reedel alustasime, nii ka pühapäeval lõpetasime. Festivali lõpufilmiks oli Morgan Spurlocki dokumentaal Rotid / Rats (2016). Kaasahaaravalt üles ehitatud, mitme vägagi ebamugava stseeniga lugu sellest, et kui peale ei passi on rotid varsti ise looduse kroon. Rott jookseb ringi selline kogus mürki keres, et tal endal ei ole sellest seedehäiredki, aga kui mõni rumaluke ta maha murrab ja süüa üritab, siis jääb see ka viimaseks söömiseks. Näidati küll jah, kuidas erinevais maailmajagudes nende püüdmisega rohkem või vähem ebameeldivad isikud tegelesid (inglise džentelmen ikka eriliselt võigas tegelane), aga see energia mis kulutati ei tundunud mulle küll saavutatud tulemusega vastavuses olevat.

Kokkuvõttes on mul hea meel tugeva dokumentaalfilmide valiku üle, vaatasin rõõmuga vanu häid klassikuid ja nautisin kaheksakümnendate retrofilme. Kahetsen, et ei leidnud kavast eelmise aasta "Under the Shadow"
ega "Baskini" masti filmi. Ja jään kannatamatult ootele, mida järgmisel aastal pakutakse.

Muide, neil kes taaskord mõnusas taskuformaadis festivali kava koju kaasa võtsid, soovitan selle avada leheküljelt 34. Seal on avastamiseks nii mõnedki täispikad kui ka hulk lühifilme, mis sõsarfestivalidel on kiita saanud. Mulle endale avaldas küll mitu treilerit muljet ja peab täitsa uurima, kus ja kuidas neid filme võimalik näha on. Oodates abiks ikka.

Auhinnad.
Uskumatult Tõetruu Krati eripreemia (parim dokumentaalfilm) - "Frankensteini kompleks"
Totakalt Irvitava Marduse eripreemia (parim halb film) - "Bad Black"
Surematu Kaštšei eripreemia (parim vana film) - "The Thing"
Terashammastega Ebasurnu peapreemia (parim film) - "Mine ja vaata"

Ja ongi kõik. Alla aasta järgmise korrani.

HÕFF 2017 - laupäev

Laupäev algas, nagu viimastel aastatel tavaks saanud on, mälumänguga. Ilmselgelt on Helmut kõik lihtsad küsimused juba ära küsinud, nii et meie kolmeliikmeline võistkond, kes kolmanda väga tubli liikme leidis alles saalist ja kes esimesest viiest küsimusest vastas õigesti ühele, jõudis juba natuke meeltki heita, ent suutis lõpuks lisaküsimuse abiga pressida end tublile kolmandale kohale.

Vististi kolmandat korda oli HÕFFi kavas hispaanlase Oriol Paulo süžeepööreterikas triller, seekord Nähtamatu külaline / Contratiempo (2016). Selle konkreetse filmi õnnetuseks olen ma seksistlik mölakas ja pidasin filmi tegevuse käima lükanud liftist ilmuvat naist maskeeritud meheks ja kui ma veel ühel seinal üht mustvalget pilti nägin, siis järeldamine, mis mäng käimas on, ei olnud väga keeruline. Lavastaja/stenaristi Oriol oli oma filmi üles ehitanud viimasele ootamatule paljastusele, aga kuna see ei üllatanud, siis jäi film ise keskpäraseks.

Nähtamatule külalisele järgnes Tulnukas / Alien (1979). Tulnukas, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid Tulnukat elus esimest korda.

Tulnuka lõppemise järel kiirustasin retrosaali, kus oli just lõppenud festivali kõige karmima filmi Mine ja Vaata / Come and See / Idi i smotri (1985) (filmi enda olin kodus ette ära vaadanud) linastus, millele järgnes Andrei Hvostovi juhtimisel ja teiste seas Jüri Lumiste osalusel päris pikk, põhjalik ja huvitav vestlusring. Film ise on nii mõjus, et sattusin pühapäeval selles näidatud õuduste üle täiesti ootamatus kohas täiesti tundmatu inimesega arutlema.

Kell 19.45 sattus aga väikeses saalis Ove Mart Sanderiga lühidalt rääkima mehe raamatust Lux Gravis ja üks teine mees Mart Sanderiga sisse juhatama Juhusliku nimetaja / Behind the Random Denominator (2017) maailma esilinastust. Ausalt või küüniliselt, kuidas kellelegi, põhjendas Mart sissejuhatuseks ära miks on filmi dialoog inglise keeles - see tagab filmile paremad võimalused rahvusvahelisel turul. Ma olen siis vastutasuks samuti aus ja ei kommenteeri filmi läbi "eesti filmi kohta täitsa nitševoo" filtri. Taotluslik või mitte, filmis kõlav dialoog kõlas nii kõrvakriipivalt, et umbes viiendal minutil kaalusin ma tõsiselt saalist lahkumist. Kui filmi tegevuse aeg on kuupäevalise täpsusega fikseeritud, siis ei tohi sõnakasutus olla sellega karjuvas vastuolus, ükskõik siis mis kümnendist lavastaja/stsenaristi/peaosalise enda filmilemmikud pärinevad. Ja no see jump scare - kunagi olid populaarsed need lollakad videod, kus meelitati sind mingit ühte punkti vaatama ja siis ehmatati tooli pealt maha. Labane, aga mitte õudne. Postiivse poole pealt kiidan ideed ennast. Mulle numbrid meeldivad, nii et ma oleks sellises mängus mida joodikkirjanik mängis heameelega kaasa löönud, soovitavalt muidugi kuskil rahvarohkemas ja parema valgustusega kohas kui lossitorn küünlavalgel.

Festivali minu jaoks teise (Raw kõrval) oodatuima uue filmi Sünge lugu / A Dark Song (2016) alguse veetsin retrosaalis küllalt rohkearvulisele publikule Tapvat Treeningsessiooni / Killer Workout (1987) sisse juhatades, mistõttu jäi nägemata nii Steve Orami videotervitus kui ka ehk 15 minutit sissejuhatavat osa. Kahetsusega pean nentima, et see mis ma nägin jäi jällegi ootustele alla. Praktilise meelega okultist ja kahtlasevõitu motiividega ema väga musta huumoriga vürtsitatud tegemisi oli üksjagu aega täitsa põnev jälgida ja kõhedavõitu oli ka nii mõnigi stseen. I'm just the fucker that sounds like your son ehk parima näitena huumori ja kõheduse sümbioosist. Aga need tegevused ei eskaleerunud, väike naksakas oksakääridega ja kõik, oligi õnnelikuvõitu lõpu aeg.

Laupäev sai aga lõpu Võõrkeha / The Thing (1982) linastusega. The Thing, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid seda filmi elus esimest korda.