sina hääletad, mina vaatan

22 august 2017

Kangelanna / A Touch Of Zen (1971)


Andke andeks kallid lugejad, sattusin üks õhtu kergejõustiku MMi vaatama ja nii kümme korda järjest. Aga nüüd olen ka lõpuks jõudnud enda poolt välja pakutud ja Teie poolt hääletatud filmi vaatamiseni.

"A Touch of Zen" (1971) on Taiwani kinematograafide poolt vändatud wuxia. Filmi originaalpealkiri võiks maakeeli kõlada kui "Kangelanna" ja wuxia žanrimääratlusena tähistab võitluskunstide kangelaste seiklusi. Ja seda kolm tundi ja mõned minutid peale. Valmis see film tegelikult kahes osas, esimene tuli välja siis kui teist poolt alles filmiti. Kui mõlemad pooled valmis, siis lõigati nad kokku ja saadeti 1975. aastal Cannes'i filmifestivalile, kus ta võitis teostuse eest peapreemia.

Õnneliku juhuse läbi sattus mulle vaatamiseks just see kaheosaline versioon, mis tähendas et üht filmi kulminatsioonihetkedest, võitlust bambussalus nägin ma kaks korda. Esimene osa sellega lõppes ja teine algas. Filmi ise algab täielikult stsenaariumikirjutamise reegleid rikkudes - esimese viie minutiga ei toimu praktiliselt mitte midagi. Mees jalutab hommikul aeglaselt läbi tasakesi virguva küla tööle ja hakkab oma maalidel katteid eest korjama. Kiiremal sööjal oleks selle aja peale popkorn otsas ja juba igav.

Tegelikult ongi kogu räägitav lugu ühe tänapäevase popkornikinofilmiga võrreldes lihtsavõitu. Surnud ellu ei ärka ja kellegi ema kellegi teise isaks ei osutu. Mis aga tähendab, et stsenaristid ei saa end süžeepöörete taha peita. See oma lihtsuses elegantne lugu on algusest lõpuni kenasti jälgitav ja haarav. Mulle vaatajana jääb mulje, et tegelased teevad otsuseid oma sisemisest kompassist lähtudes, mitte ei käitu võimalikult etteaimamatult, et seeläbi mu tähelepanu hoida. Ilmselt suuremamhulise võitlusöö järgsel hommikul ühe peategelase mööda lahingutandrit jalutamine kõige parem sellekohane näide (ja üks kuulsamaid stseene filmist). Õpetlane, kes näeb enda hiilgavalt toiminud sõjakavaldusmasinaid lõkerdab vägagi ebamugavust tekitaval moel naerda, kuni märkab sõjameeste laipu, kes nende masinate abil loojakarja saadetud said.

Mida siis aga tähendab see teostuse eest võidetud peapreemia? Väga lihtne - kaunis on see vaatamine.
Maastikud on kaunid, majad on ilusad, võitlused pingelised. Sellele viimasele aitab kaasa mulle isiklikult väga meeldiv komme, kus peamine kurjam on nii kõva, et teda tuleb mitte hea tüübiga nahutada, et mingitki võidulootust oleks. No ja muidugi muusika. Juba avatiitrite ajal kõlanud sissejuhatus andis aimu, et tuleb üks eepiline vaatamine.

Ehk et kui wuxia žanrina natukenegi kõnetab (loe: oled näinud "Crouching Tiger Hidden Dragonit" ja/või "House of Flying Daggers" ja meeldisid), siis "Kangelanna" tasub kindlasti vaatamist.


0 comments: