sina hääletad, mina vaatan

04 mai 2017

HÕFF 2017 - pühapäev

Selleaastane väga tervitatav ja loodetavasti jätkuv uuendus oli kordusseansside korraldamine. Tänu sellele oli isikliku vaatamiskava koostamine palju lihtsam ja pühapäeval õnnestus päeva alustuseks tundide kaupa lühifilme vaadata. Pikemaid ja lühemaid, naljakamaid ja tõsisemaid, kunstipunnitusi ja teravaid ideesähvatusi. "Tunnel", "Fucking Bunnies", "You've made your bed, now lie in it", "Lunatique", "George", "The absence of Eddy Table" jätsid mulle pakutuist parima mulje.

Lühifilmidele järgnes intrigeeriva pealkirjaga arutelu - „Kas HÕFF rikub Haapsalu mainet ja röövib elanikelt une?” mida võimalik täies pikkuses järelkuulata/vaadata. Kuna arutelu üks loodetud osapooltest valis oma seisukoha väljendamiseks kirjaliku vormi, siis kujunes sellest pigem festivali positiivsete mõjude üleslugemine. Veidigi kriitilisemat seisukohta esindas kohalik aktivist publiku seast, kelle sõnavõtust sain mina aru, et teema on aktiivne põhiliselt selle pärast, et HÕFFi kasutegur linna majandusele ei rahaliselt võrreldav Augustibluusiga. Mina nende päevade jooksul linnas ringi liikudes nägin kolme ettevõtet, kes eelmisel aastal olid veel tegevad ja hetkel enam mitte. Linna peatänaval on lihtsalt ruumid tühjalt seismas. Ja siis tuleb kellelegi pähe mõte, et kas linnal on ikka vaja rahvusvahelist filmifestivali toetada?

Rahvusvahelise haardega filmifestival jätkus aga Raseda Raevuga / Prevenge (2016). Kaheksa päevaga linti võetud Alice "Sightseer" Lowe film, mida naised vaatavad ühe pilguga ja mehed teisega. Mina siis põhiliselt selle pilguga, et kõige kindlam on vast edaspidi nii kui ühegi raseda naisega pilkkontakti ei loo. Parim üllataja, ohverdasin ju selle vaatamise nimel Tulnukad (Aliens suurelt ekraanilt, mõtelge!), aga olen valikuga siiani rahul. Täpselt selle piiri peal film, et ei ole probleemi uskuda, et selline tulevane ema võib päriselt kuskil ringi askeldada. Ja vähemalt minule on sellist peaaegu et võibki nii olla tüüpi filmid palju õudsamad kui kuskil metsas askeldav inbreed perekond.

Nii nagu reedel alustasime, nii ka pühapäeval lõpetasime. Festivali lõpufilmiks oli Morgan Spurlocki dokumentaal Rotid / Rats (2016). Kaasahaaravalt üles ehitatud, mitme vägagi ebamugava stseeniga lugu sellest, et kui peale ei passi on rotid varsti ise looduse kroon. Rott jookseb ringi selline kogus mürki keres, et tal endal ei ole sellest seedehäiredki, aga kui mõni rumaluke ta maha murrab ja süüa üritab, siis jääb see ka viimaseks söömiseks. Näidati küll jah, kuidas erinevais maailmajagudes nende püüdmisega rohkem või vähem ebameeldivad isikud tegelesid (inglise džentelmen ikka eriliselt võigas tegelane), aga see energia mis kulutati ei tundunud mulle küll saavutatud tulemusega vastavuses olevat.

Kokkuvõttes on mul hea meel tugeva dokumentaalfilmide valiku üle, vaatasin rõõmuga vanu häid klassikuid ja nautisin kaheksakümnendate retrofilme. Kahetsen, et ei leidnud kavast eelmise aasta "Under the Shadow"
ega "Baskini" masti filmi. Ja jään kannatamatult ootele, mida järgmisel aastal pakutakse.


Muide, neil kes taaskord mõnusas taskuformaadis festivali kava koju kaasa võtsid, soovitan selle avada leheküljelt 34. Seal on avastamiseks nii mõnedki täispikad kui ka hulk lühifilme, mis sõsarfestivalidel on kiita saanud. Mulle endale avaldas küll mitu treilerit muljet ja peab täitsa uurima, kus ja kuidas neid filme võimalik näha on. Oodates abiks ikka.

Auhinnad.
Uskumatult Tõetruu Krati eripreemia (parim dokumentaalfilm) - "Frankensteini kompleks"
Totakalt Irvitava Marduse eripreemia (parim halb film) - "Bad Black"
Surematu Kaštšei eripreemia (parim vana film) - "The Thing"
Terashammastega Ebasurnu peapreemia (parim film) - "Mine ja vaata"

Ja ongi kõik. Alla aasta järgmise korrani.

0 comments: