sina hääletad, mina vaatan

03 mai 2017

HÕFF 2017 - laupäev

Laupäev algas, nagu viimastel aastatel tavaks saanud on, mälumänguga. Ilmselgelt on Helmut kõik lihtsad küsimused juba ära küsinud, nii et meie kolmeliikmeline võistkond, kes kolmanda väga tubli liikme leidis alles saalist ja kes esimesest viiest küsimusest vastas õigesti ühele, jõudis juba natuke meeltki heita, ent suutis lõpuks lisaküsimuse abiga pressida end tublile kolmandale kohale.

Vististi kolmandat korda oli HÕFFi kavas hispaanlase Oriol Paulo süžeepööreterikas triller, seekord Nähtamatu külaline / Contratiempo (2016). Selle konkreetse filmi õnnetuseks olen ma seksistlik mölakas ja pidasin filmi tegevuse käima lükanud liftist ilmuvat naist maskeeritud meheks ja kui ma veel ühel seinal üht mustvalget pilti nägin, siis järeldamine, mis mäng käimas on, ei olnud väga keeruline. Lavastaja/stenaristi Oriol oli oma filmi üles ehitanud viimasele ootamatule paljastusele, aga kuna see ei üllatanud, siis jäi film ise keskpäraseks.

Nähtamatule külalisele järgnes Tulnukas / Alien (1979). Tulnukas, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid Tulnukat elus esimest korda.

Tulnuka lõppemise järel kiirustasin retrosaali, kus oli just lõppenud festivali kõige karmima filmi Mine ja Vaata / Come and See / Idi i smotri (1985) (filmi enda olin kodus ette ära vaadanud) linastus, millele järgnes Andrei Hvostovi juhtimisel ja teiste seas Jüri Lumiste osalusel päris pikk, põhjalik ja huvitav vestlusring. Film ise on nii mõjus, et sattusin pühapäeval selles näidatud õuduste üle täiesti ootamatus kohas täiesti tundmatu inimesega arutlema.

Kell 19.45 sattus aga väikeses saalis Ove Mart Sanderiga lühidalt rääkima mehe raamatust Lux Gravis ja üks teine mees Mart Sanderiga sisse juhatama Juhusliku nimetaja / Behind the Random Denominator (2017) maailma esilinastust. Ausalt või küüniliselt, kuidas kellelegi, põhjendas Mart sissejuhatuseks ära miks on filmi dialoog inglise keeles - see tagab filmile paremad võimalused rahvusvahelisel turul. Ma olen siis vastutasuks samuti aus ja ei kommenteeri filmi läbi "eesti filmi kohta täitsa nitševoo" filtri. Taotluslik või mitte, filmis kõlav dialoog kõlas nii kõrvakriipivalt, et umbes viiendal minutil kaalusin ma tõsiselt saalist lahkumist. Kui filmi tegevuse aeg on kuupäevalise täpsusega fikseeritud, siis ei tohi sõnakasutus olla sellega karjuvas vastuolus, ükskõik siis mis kümnendist lavastaja/stsenaristi/peaosalise enda filmilemmikud pärinevad. Ja no see jump scare - kunagi olid populaarsed need lollakad videod, kus meelitati sind mingit ühte punkti vaatama ja siis ehmatati tooli pealt maha. Labane, aga mitte õudne. Postiivse poole pealt kiidan ideed ennast. Mulle numbrid meeldivad, nii et ma oleks sellises mängus mida joodikkirjanik mängis heameelega kaasa löönud, soovitavalt muidugi kuskil rahvarohkemas ja parema valgustusega kohas kui lossitorn küünlavalgel.

Festivali minu jaoks teise (Raw kõrval) oodatuima uue filmi Sünge lugu / A Dark Song (2016) alguse veetsin retrosaalis küllalt rohkearvulisele publikule Tapvat Treeningsessiooni / Killer Workout (1987) sisse juhatades, mistõttu jäi nägemata nii Steve Orami videotervitus kui ka ehk 15 minutit sissejuhatavat osa. Kahetsusega pean nentima, et see mis ma nägin jäi jällegi ootustele alla. Praktilise meelega okultist ja kahtlasevõitu motiividega ema väga musta huumoriga vürtsitatud tegemisi oli üksjagu aega täitsa põnev jälgida ja kõhedavõitu oli ka nii mõnigi stseen. I'm just the fucker that sounds like your son ehk parima näitena huumori ja kõheduse sümbioosist. Aga need tegevused ei eskaleerunud, väike naksakas oksakääridega ja kõik, oligi õnnelikuvõitu lõpu aeg.

Laupäev sai aga lõpu Võõrkeha / The Thing (1982) linastusega. The Thing, suurelt ekraanilt. Mõtelge! Ja saalis oli päris mitu õnnelikku, kes nägid seda filmi elus esimest korda.

0 comments: