sina hääletad, mina vaatan

02 mai 2017

HÕFF 2017 - reede

Kuidas edasi? HÕFF on nüüd läbi. Mida sellest aastast veel oodata on? Et natukenegi pikendada seda pettekujutelma, et aasta oluliseim kultuurisündmus ei ole alatult ja liiga kiirelt mööda läinud pöördume tagasi reedesse, kus kõik kaunis alles ees oli.

Need kannatamatud, keda oli suures saalis vist Maria Reinupigi üllatuseks ootamatult palju, sättisid end juba kell viis vaatama prantsuse dokumentaali Le complexe de Frankenstein / Creature designers: The Frankenstein Complex (2015).
Filmisõbrana, kes väga hindab seda pühendumust ja käsitööoskust mida nõuab ühe lateksist ja sulatatud plastmassist ja nätsust ja kõigest muust kättesaadavast ehitatud vaimusünnituse liikuma saamine sobis mulle filmist kõlama jäänud äratuntav kibedusenoot kenasti. CGI üksi ei tööta, vanu filme ei ole vaja selle pärast ümber tegema hakata, et nende kollid ei ole usutavad ja arvutiga saab nad tänapäeval sujuvamalt liikuma panna. Mulle on vaja kolli idee maha müüa, panna mu fantaasia tööle, kui kogu energia läheb 3D renderdamisele, mida siis võimalikult tihti võimalikult valges ja võimalikult erinevate külgede alt näidatakse, siis see ei toimi. Üks kurvemaid stseene oli The Thingi 2011. aasta uusversiooni juures tegevate nukumeistrite avaldus, et kui neil ei oleks alles musta materjali, siis filmi vaadates ei saaks üldse aru, et nad tegemise juures kaasa lõid.

Pärast kultuurikeskuse ees aset leidnud tantsuetendust tuli näitamisele aga festivali ametlik avafilm Väikesed Kuriteod / Small Crimes (2017). Maailmas kolmas, Euroopas esimene suure ekraani linastus ja suure ja võimsa Netflixi tahtel ka viimane. Räpane politseinik, kelle räpategudele filmi edenedes järjest rohkem valgust heidetakse, saab vanglast välja ja jätab umbes sealt kus pooleli jäi. Korralik krimifilm, mille suurimaks tugevuseks just eelnevalt räägitud, et kõike ei seletatud/näidatud lõpuni. Oli üks narratiivi osas oluline tuba, kus toimusid halvad asjad, aga et seda isegi mitte ei näidatud ja nüüd sai igaüks vastavalt oma rikutuse tasemele mõelda, kuidas, kui tihti ja kui pikalt seal toas halvad asjad teoks said.

Kuidas täpselt 90. aastate alguses eestikeelne tekst videokasseti peale sai oli võimalus retrosaalis 21.45 alanud dokumentaalfilmi Tartu Video Kroonikad (2017) maailma esilinastusel näha. Üks toonastest superstaaridest, Hannes Villemson oli ka ise kohal ja tegi pärast doki lõppu Naked Guni põhjal ka väikse live esinemise. Publik hullus. Ühtlasi annan siin ka edasi filmitegijate (Erkki Ergma ja Lauri Hermann, tartuvideo@gmail.com) üleskutse, et kui on kuskil laka peal vedelemas VHS kassett, mis on Tartu Video poolt dubleeritud, siis võtke nendega ühendust.

Õhtune järgmine film Toorelt / Raw / Grave (2016) lubas tutvustuse järgi väga teravat elamust. Body-horror, mille linastuse ajal inimesed minestusse langevad. Mina, kes ma Hostel 2 vaatamise väga varajases faasis pooleli jätsin, olin täiesti valmis et prantsuse horrori uue laine uus laine sinna taluvuspiiri lähedale tükib. Filmi õnnetuseks ei ole ma aga nii andestava loomuga, et suudaksin nende ootuste petmise järel objektiivseks jääda. Pigem oli tegemist aeglasevõitu coming of age draamaga, mida mõnes kohas keskmisest teravamaks krutiti (I wanna be your dog stseen üks paremaid ja mõjuvamaid näited).

Varakult alanud reede tõmbasin kokku sõnavõtuga retrosaalis Tervistkahjustava Saaklooma / Deadly Prey (1987) sissejuhatuseks. Kolmandat korda kuu jooksul ise filmi vaadata ei jõudnud.

1 comments:

Fotostuudio Tallinnas ütles ...

Oli tõesti väga hea ;)