Hiidsipelgad kinnisvaraarendajate vastu / Empire of the Ants (1977)

Filmina muidugi päras käkk. Ma olen Mark Wahlbergi näol ka rohkem emotsioone näinud, kui näitlejatel selles filmis. Stanislavski keerles hauas kui vurrkann. Toona suurte rahadega valmis meisterdatud eriefektid ei kannata võrdlust isegi Asylumi kehvemate saavutustega. Lähivõtted hiidsipelgatest meenutasid väärastunud karumõmme, kellel on lisapaar jalgu ja tundlad kasvanud. Loos endas esinenud loogikaaukudest oleks võinud Boeing 747 läbi sõita. Kes oleks eales osanud arvata, et üks kärtspunane tuletõrjehüdrant sellise elevuse suudab põhjustada.Aga kui keegi, kes seda filmi vaatas ja nüüd eelpool nimetatud asjade pärast poriseb, peab see üks eriliselt loll filmisõber olema. Empire of the Ants. Mida muud kui poolteist tundi lõbusat jaburust saaks sellise pealkirjaga filmist oodata. Marlon Brando ja Robert De Niro meisterlike näitlejatöid? Haruldase pieteeditundega üles võetud mõistulugu pilvelõhkujate vahel oma igapäevaelu elavatest tavalistest inimestest? Või lõbusat lugu sellest, kuidas karvased sipelgad mingit sodi limpsivad, hiiglasuureks kasvavad, paadi kaaperdavad ja inimestele näkku pussavad?

hetk varem

Muide, põhjus miks 30+ aastat vana film selliste jaburuste näitamise eest malakat ei saa, on väga lihtne. Nad ei vaeva vaatajat oma liigse pikkuse ega püüdega kõike võimalikult tõepäraselt ära seletada. Miski mille vastu enamik uue aja blockbustereid eksib. Ma ei taha teada mis kõik ühe hullu teadlasega lapsepõlves juhtunud on, mis teda nüüd täiskasvanuna sunnib suurlinna tuumapommi plahvatama panekuga ähvardama. Pikk hallipäine kõrend, valges kitlis, ühe silma peal must lapats ja võibolla ka väike kõnedefekt. Täiesti piisav karakteriarendus. Ja nii kuradi tõsised on nad kah kõik. Kurat, punnitage palju tahate, 30+ aastat tulevikus vaatavad inimesed kõiki neid superkangelaste filme ja irvitavad nabad paigast.

sisust täpsemalt

Sisemeri / Mar adentro (2004)

Põhimõtteline küsimus.
Kas elu on meile kellegi poolt hoida ja iga hinna eest kaitsta antud (palun, siin on üks praktiliselt kasutamata hing ja katsu sa ainult siia mingid plekid peale teha) või on see kasutaja enda asi, mis ta sellega peale hakkab (sähke. järgmine.).
Kas õigus inimväärsele elule hõlmab endas ka õigust voodis vegeteerimiseks (ja iga kolme tunni tagant, lamatiste vältimiseks, teisele küljele keeramist). Teisalt aga, mida üks juurvili poeesiast jagab.Nii et kui tuled põlevad ja keegi ilmselgelt ikkagi kodus on, siis oleks enneaegne check-out ju raiskamine. Raiskamisest rääkides aga, kõik need lähedased, kes sunnismaistena oma aega ohverdama peavad. Tahaks ehk oma eluga hoopis midagi muud peale hakata, aga näed ei saa. Iga kolme tunni tagant tuleb käia ühel külge keeramas. Talumees saab oma lojuste juurest ka rohkem ära käia. Ning kui mõni tema lollidest loomadest endal näiteks okastraataiast üle kalpsates soolikad lootusetult välja laseb, siis pikka juttu ei ole.
Inimest kariloomaga võrrelda. Idiootsus. Kes see meid lüpsab või tapalavale saatmiseks nuumab. Me oleme ikkagi igaüks omaette indiviid ja otsustame ise oma saatuse üle.
Tahad pea ees kaljult vette hüpata, palun. Mõtled kumminöör jalge küljes kraana otsast alla tulla, milles küsimus. Kaalud paraplaaniga maa ja taeva vahel lennelda, lase käia. Soovid strühniini vee sisse segada ja selle ära juua, ei-ei-EI.
Lubatud on ainult end kogemata kombel ära tappa. Või aegamisi.

Film oli muidugi hea, Bardem tubli ja Julia osatäitjat nähes tabas deja vu tunne.

sisust täpsemalt.

Rütm ruulib! / Benda Bilili! (2010)

Ei ole kunagi ühelgi folgil käinud. Väikestes kogustes pärimusmuusikat olen kuulama sattunud, aga isegi kohaliku scene raskekahurväe Zetode kontsert ei suutnud mind eriliselt käima tõmmata. Kõikusin küll rahvamassis kaasa, aga tunnet, et ma tahaks kingad jalast visata ja kergel jalal keerotõlõ, vaivasso-vaivasso, ei tulnud kuskilt.Kongolaste käepärastest vahenditest valmistatud pillid töötasid aga mingil hoopis teisel tasemel. Eriti veel kui arvestada, et muusika töötas ka ilma sõnadele keskendumata. Nagu nõidarsti loitsimine. Filmil oli tõlge muidugi olemas ja kuigi teemad olid valusad, siis sõnad jäid teisejärguliseks. Kuulasid ikkagi rütmi ja intonatsiooni. Ja need pugesid naha alla ja meelitasid vägisi toolilt püsti kargama. Raudselt trummide pärast. Sest kuigi filmi fookus oli suuresti noorel Jimi Hendrixil, siis selline ürgne rütm saab alguse ikkagi löökriistadest. Muud instrumendid koovad sinna ümber lihtsalt oma võrgu, mida kõrvale heites jääb järgi kätega vastu kumisevaid objekte peksev perkussionist.Muusikaväliselt selline nii ja naa film. Inimesed elavad allpool igasugust vaesuspiiri, isegi 50% kanalihamassist ja 50% sojast koosnevaid vorstikesi pole laupäevaõhtustel grillidel süütevedeliku kõrvale võtta. Unistatakse imedemaast Euroopast ja eeskätt paistis, et loodeti sellele, kuidas Jumal ise sirutab pilve seest käe ja tõstab musta mehe magamise pealt prügikasti tagant papist voodist siidist linade vahele ja topib taskud dollareid täis. Ehk siis ei midagi uut.
Aga muusika oli vägev ja selle eest ka hinne.

sisust pikemalt

Veneetsia, mu õud / Death in Venice(1971)

Filmielamus tõesti. Jahe õhtu, kõva pink ja film, mis kuidagi lõppeda ei taha.
Võib täiesti juhtuda, et selle pealiskaudselt vaatlusel näha olnud suhtelise tühjuse all on peidus suured ideed ja kaunid seosed, aga mitte miski ei meelitanud mind neisse sügavamatesse kihtidesse tungima. Vana sokk Veneetsias noort jumalust piidlemas. See jäi meelde. Raamatu (mida ma küll lugenud ei ole) põhjal tehtud filmist ootaks vähe rohkem sisukust. Mitte ainult seda, et noor poiss lokkide lehvides stseenist stseeni liigub ja kogu maailma ilu sümboliseerib. Spoiler (kuigi ma seda filmi kellelegi ei soovita, siis mine tea) Filmi tutvustuses räägiti Veneetsiasse eluõhtut nautima läinud heliloojast. Loll jutt. Ta ei läinud sinna surema, ta sai koolera ja suri selle kätte.
And that's all I have to say about that film.

sisust pikemalt

Kaunilt masendav / Masendavalt kaunis / Melancholia(2011)

Lars oskab paremini. Küll täielik komm silmale ja ei mõtle siin praegu vaid Kirsten Dunsti alasti kehale, mis hävingut kuulutava planeedi valguses kivilahmakal lebades loodusega üheks püüdis saada. Aegluubis näidatud sissejuhatus oli samuti väga muljetavaldav. Tublid näitlejatööd, kusjuures palju kiitust kogunud Kirstenist meeldis mulle rohkemgi Charlotte osatäitmine. Filmi üldise meeleoluga läks ehk Kirsten küll paremini kokku, aga tugevama õe lagunemine oli palju usutavamalt kirjutatud ja välja mängitud.Üldiselt aga just usutavuse puudumine saigi filmile minu silmis saatuslikuks. Kaks võtmekohta. Järgnevad spoilerid. Ei saa küll kuidagi öelda, et pulmapidu peaosaliste jaoks kuigi edukas oleks olnud, aga kui sa oled mõned tunnid varem lubanud hoida ja armastada Sind õnnes ja õnnetuses, rikkuses ja vaesuses, terve ja haigena kuni oma elupäevade lõpuni, siis lihtsalt minema jalutamine tundub veidi ekstreemne. Ning kui Justine on terve filmi olnud kui hunnik õnnetust, kes iseseisvalt vannigi ronitud ei saa, siis kus kohast tuli see äkiline mehistumine? Ideest ma saan aru, üks langeb teine tõuseb, aga sellest üksi on ju vähe.

Ilus vaadata, aga nats tühjavõitu.

sisust pikemalt.

Igavikku / Into Eternity (2010)

Teen kohe ära ka maailma kõige ebaoriginaalsema avalduse ja tunnistan, et ma kohe laksust ei seosta armastust tuumajäätmete ladustamisega. Hea filmi vastu pole mul samas midagi. Ja IE on väga hea film. Paar väikest aga on ikka sees, kuid üldjoontes väga tugev. Metsas puu taha peituva ja s.ttuva põdra sümbol minuga ei kõnelenud ja lavastaja enda monoloogid olid selgelt liiga pateetilised. Kõik muu aga hindele 5+.Mis ma kohe eriliselt tahaks rõhutada, et need bürokraadid, kes vaatajaskonna (ka minu) mitut puhku naerma suutsid ajada, on tegelikult aplausi ära teeninud. Kohe seletan. Olenemata sellest, kuidas keegi tuumaenergia kasutamisse suhtub, siis isegi kui me nüüd kohe sõrmi nipsutades kõik maailma tuumajaamad sulgeksime, siis radioaktiivsete jäätmete eest ei pääse me põdrana puu taha peitudes ka. 100 000 aastat on muidugi selline number, et loota Onkalo puutumatuna püsimist nii pika perioodi vältel on ehk veidi optimistlik, aga vähemalt midagi tehakse. Ja nad ise usuvad sellesse, mida nad teevad. Ja vot see ongi kõige tähtsam. Siht on silme ees, silmaklapid on peas, las koerad hauguvad, me teeme selle kuradi asja valmis ja tassime oma sodi jalust ära.

kohe sügavale maa alla ära

sisust täpsemalt

Pöfböf III peetud!

Kuna üritusest saadud emotsiooni edasiandmisega jääks ma arvatavasti hätta, piirdun kuivade faktide ja soojade tänusõnadega.
Põhimõtteliselt võis koosviibimise kordaläinuks lugeda täpselt sel hetkel, kui Tartu esindus õhtuhämaruses lõpuks hoovi vuras ning jalastudes selgus, et me oleme vähemuses. Kui teha väike valskus ja lugeda Vatla kaardi väljakäinud Eva Liisa perekond (aga see on tõesti imepisike valskus, sest ilma nende panuseta oleks üritus kraadi võrra vähem lahe olnud) ka osaliste hulka, siis purustasime mäekõrguselt Pöfböffide külastajaterekordi. Kohal viibisid Pisut Filmijuttu, Dreamscene, Trash, Priit, MNC, Metsavana, Cochrane, Xipe, Spellbound, Life4this, Fletchu, Adi, Tarts, Andres, Dream, Eva Liisa +4 ja mina ise.
Vestlusringid toimisid eeskujulikult (ja see oli loomulikult kõige olulisem), saun oli lihtsalt suurepärane (tänud küttemeeskonnale), nälga vast keegi ei jäänud (isegi väegade lihase supi keetmisega sain pühapäeva hommikul hakkama ja küpsised tõstan järgmine kord kohe reedel laua peale nähtava koha peale ;), väike lauamängude töötuba peetud (Dixit filmiblogijate kastmes tegi lausa kaks tiiru), ehk tibake raskete küsimustega viktoriin korraldatud (võitjameeskonna auhinnad on vast juba tulekul), pall veeres hoovil terve ürituse aja (skoori keegi ei lugenud, põhiliselt väravate puudumise pärast), mitu tundi musta materjali üles filmitud (vast mõned minutid ka kasutuskõlbliku kraami) ja isegi üks film vaadatud (mis toimis lihtsalt väikese hingetõmbepausina, neile kes seda vajasid, et siis uue hooga vestlustesse sekkuda).
Tänud kõigile neile, kes korraldamise juures nõu ja jõuga abiks olid (MNC ja tublid autojuhid, võite endale õlale patsutada).
Suur suur aitäh lahkele pererahvale, kes meile oma kodu uksed avasid ja varajaste hommikutundideni kestnud jauramisest hoolimata, ka pühapäeva hommikul endiselt sõbralike nägudega filmiblogijaid tervitasid.
No ja loomulikult ei saa üle ega ümber kõigist teist, kes te oma nädalavahetuse plaanidesse ka Pöfböfi külastamise suutsite mahutada, kes esimest, kes juba mitmendat korda. Oli ülimalt tore teid näha ja kohtume hiljemalt järgmisel aastal Pöfböf IV-l.

Tartuff

Leidsin juhuslikult enda postkastist Tartuffi pressiteate, mida siia täies pikkuses postitama ei hakka, aga toon välja mõned põnevamad seanssid, mida ise vaatama proovin jõuda.

Esmaspäeval, kell seitse Athenas - juba mõnda aega vaatamisjärjekorda ootav Into Eternity.
Meist üldse mitte kaugel Soomes Botnia lahe ääres Olkiluoto saarele raiutakse kaljusse esimest igavest tuumajäätmete hoiukohta, mida kutsutakse Onkaloks ehk koopaks. Suur maa-aluste käikude süsteem peaks vastu pidama 100 000 aastat, sest nii kaua on tuumajäätmed ohtlikud. Kui hoiukoht täis saab, suletakse see igaveseks. Vähemalt nii me loodame. Aga kuidas seda tagada? Inimkond enam-vähem sellisena, nagu me teame, on ca 50 000 aastat vana. Meie vanimad teadaolevad hauakambrid, Egiptuse püramiidid, on umbes 5000 aastat vanad.
Kuidas hoiatada järeltulevaid põlvesid, et me jätsime endast maha tapvad jäätmed? Mis siis, kui nad arvavad, et on leidnud meie aja püramiidid, müstilised matmispaigad, peidetud aarde? Millistest keeltest ja märkidest saadakse aru tuhande või mitmekümne tuhande aasta pärast?

Esmaspäeval, kell kümme Raekoja platsil - Melancholia
Taas skandaalne Taani filmimees Lars von Trier ja taas uues kuues! „Melanhoolia” on tõeliselt ilus, suursugune ja vaatemänguline film koledatest asjadest – maailma lõpust ja armastuse puudumisest. Kui mullu tARTuFFil näidatud von Trieri „Antikristus” oli film, mille üle ikka veel vaieldakse, siis tänavu Cannes’is esilinastunud ja seal ka lavastaja sõnavõttude tõttu skandaali tekitanud „Melanhoolia” on nii lihtne, et seda esimesel pilgul ei suuda uskuda. Ometigi on nii, et filmi filosoofiline sõnum pannakse paika juba esimese 15 minuti jooksul ja sinna ta jääbki. See ometigi ei tee kuidagi seda filmi väiksemaks. Vastupidi. Film on tõeliselt suurejooneline ja nagu Trierile omane – väga hea näitlejate ansambel, mis ekraaniaega ei raiska, ja operaatoritöö. Trier on tõeliselt kinematograafiline, valutades südant mitte üksikisiku pärast, vaid inimkonna tuleviku pärast maailmas, kus on kadunud inimeste vaheline tõeline ja suur armastus. Kas sellisel juhul meie eksistentsil tervikuna on mõtet...?

Teisipäeval, kell kaksteist Raekoja platsil - Death in Venice
Luchino Visconti, Thomas Mann, Gustav Mahler ja Dirk Bogarde – milline loominguline sünergia! Võimas kunstielamus 1970. aastatel ja loodetavasti saab ka praegune filmisõber sealt sama suure filmielamuse kui meie omal ajal. Oma eluõhtut Veneziasse nautima läinud Gustave Aschenbachi prototüübiks on teadupärast Gustav Mahler (filmi muusika autor) ise, kelle jaoks kaob päikese loojangu purpurroosasse noore poisi kujusse kätketud kogu maailma ilu. Filmil on suurepärane operaatoritöö, režiist ja näitlejate mängust ma ei räägigi. Aadlikust Visconti („Rocco ja tema vennad“, „Gepard“ jpt. suurfilmide autor) oli tuntud oma ekraaniteoste stiilsuse, tundelise delikaatsuse ja suursugususe poolest. Need, kes tunnevad puudust esteetilisest täiuslikkusest, leiavad selle ehk sellest filmis, mida lavastaja ise on selgitanud kui „Elu vastuhakku Ilule“.

Kolmapäeval, kell kolmveerand kaksteist Raekoja platsil - The Sea Inside
Tšiili ja Hispaania verd 39aastase filmimehe Alejandro Amenábari („Tesis”, „Ava oma silmad”, „Teised”) 2004. aastal kodumaiste filmiauhindade jagamisel puhta töö teinud neljas täispikk linatöö „Sisemeri” kujutab maaliliselt Ramón Sampedro (Javier Bardem) võitlust õiguse eest otsustamaks ise oma elu ja surma üle. Vigastuse tõttu jääb Sampedro kaelast allapoole halvatuks. Ta küll lepib oma õnnetusega, kuid samas saab talle selgeks, et ta ei taha enam elada elu, milles ta ise vaevalt osaliseks on. Ta ei suuda taluda ainult vaimset elu ja armastust ning tunded advokaat Julia vastu on talle suureks piinaks. Igatsedes kujutleb ta end sageli unistuslikku maailma, kuid julm reaalsus naaseb alati. Eutanaasia on õrn ja emotsionaalne teema, kuid režissöör suudab seda väga delikaatselt kirjeldada.

Neljapäeval, kell kaksteist Vanemuise 46 ringauditooriumis - Empire of the Ants
Mitmesuguste hirmutavate hüüdlausetega nagu „See ei ole mingi tavaline piknik!” või „Taevalik paradiis muutus nende jaoks hoobilt põrguks” reklaamitud hoiatusfilm „Sipelgate impeerium” on selgelt oma aja laps, 1970. suurlevitaja MGM märgi all toodetud öko-trash-õõvafilmi žanri parim näide, mis loomulikult näib 35 aastat hiljem vaadates mõnevõrra lapsikuna, kuid tegi toona oma võimsate efektidega siiski tublit kassat ja kollitas inimesi kinosaalides päris tublisti. Film ise toetub lõdvalt aga H. G. Wellsi samanimelisele jutustusele.

Reedel, kell viis Athenas - The Pipe
Suured energiakorporatsioonid saavad harilikult oma tahtmise. Kui naftahiid Shell avastab Iirimaa lääneranniku lähedal meres rikkalikud maagaasi varud, asub firma kiiresti tegutsema.
Kavas on ehitada hiiglasuur torujuhe, et transportida gaasi läbi Rossporti linna sisemaale töötlemistehasesse. Paraku ei küsi keegi luba Rossporti elanikelt, kes pelgavad plahvatusi ja keskkonnaohte. Kohalike põllumeeste ja kalurite õigused satuvad konflikti ühe maailma võimsama naftakompanii huvidega.

Reedel, kell kümme Raekoja platsil - Hold Me Tight
Sara on klassi kõige andekam õpilane. Tema ideed on alati originaalsed, sügavamõttelised ning ta oskab neid ka lummavalt sõnastada. Mikkel on temasse juba mõnda aega armunud olnud. Muidu tagasihoidlik poiss ei oskaks sel päeval ettegi kujutada, et ta pärast viimast tundi Louise kuulujutu tõttu teiste poiste abiga Sara peaaegu ära vägistab. Terve klassi nähes.
Kaspar Munki filmis ei ole halbu ega häid lapsi. On vaid tähelepanuta jäänud, halba eeskuju saanud, karmilt kasvatatud või segaduses noored, kelle ebakindlus muutub teiste pihta suunatud vihaks või kes alluvad massipsühhoosile, hetkevihale ja kaaslaste provokatsioonidele. Kõikide kasvatuslike väärarengute tagamaad on aimatavad, peresisesed suhted on hämmastava detailirohkusega välja mängitud ning laia üldistusvõimega. Telefonkaamerad ja videote Youtube’i laadimise võimalus annavad taastootmise näol noorte vägivallale uue, hirmuäratava mõõtme, ent ka võimaluse väärtegusid tõestada. Kui vaid täiskasvanud neid vaatama juhtuksid.

Laupäeval, kell pool kaksteist Raekoja platsil - Encounters at the end of the world
Külmunud lõuna. Nii vastuoluliselt kui see poeetiline sõnapaar ka ei kõla, on see ometi tõsi. Kõige salajasem manner Antarktika tõmbab ligi teadlasi ja seiklejaid, põgenejaid ja unistajaid ning nende elu keset hiiglaslikke jää- ja lumevälju läheb filmima Werner Herzog koos oma ihuoperaator Peter Zeitlingeriga. Esimesena said nad täieliku eriloa ilma tsensuurita vabalt näidata ja filmida just seda, mida nad heaks peavad ning tulemuseks on midagi palju enamat kui järjekordne filmike armsatest pingviinidest.

Tartuffil on muidugi kodulehekülg ka ja tegelikult nad näitavad rohkemgi filme ja pakuvad muudki tegevust. Kaege perra.

Peaaegu käes

Kõigil asjaosalistel kindlasti juba käekesed värisevad ja pea on hajevil otsas, nii et nüüd on just paras aeg kõik olulised asjad üle korrata ja tarvilikke näpunäiteid jagada.

Kes pole veel kuulnud, siis seekordne Pöfböf toimub Vatlas (looduskaunis koht Lihula külje all), Tallinnast kolm korda seitsmepenikoormasaabastega astuda, Tartust veidi rohkem. Juhuks kui olete kogemata kombel aga saabaste tallanahkadest suppi keetnud, siis on lubatud kasutada ka alternatiivseid liiklusvahendeid. Hetkel paistab, et keegi enam päris ripakil ei ole, aga kui keegi siiski on, siis andke endast märku kas feissbookis filmiblogijate lehel või telefonil 58040627. Osaleja, kes saabub jalgrattal, saab medali.

Saabumine reedel, vabalt valitud ajal. Tartu esindus jõuab ilmselt kella kaheksa paiku. Lahkumine pühapäeval, siis kui on vaja minna või perenaine jalaga vastu maad lööb.

Süüa saavad kõik. Eeldusel muidugi, et kõik on kenasti osalustasu ära maksnud, nii et kui te soovite vältida näljaste filmiblogijate hommikueineks sattumist, siis tehke seda nüüd kohe. (7 eurot arveldusarvele 1109459881 ). Menüüs imemaitsev pitsa, suussulav makaronivorm, tummine seljankasupp. Ülejäänud raha eest ostame ka midagi söödavat. Juua ilmselt ka midagi. Kohvi ja kellukest. Joovastava toimega jooke varub igaüks endale, niipalju kui tarvilikuks peab, ise.

Magamiskohad on olemas. Öörahu olemasolu ei julge lubada. Magamiskotid kõigil kaasa. Või no siis midagi muud, mida külma peletamiseks endale peale tõmmata. Kaasfilmiblogijat on lubatud kasutada ainult vastastikusel nõusolekul.

Saun on olemas. Kui Trash juhuslikult Saaremaalt ühe kadaka kaasa toob, toimub ka vihtlemine.

Tegevusplaan. Loomulikult näitame filme. Nende vaatamine pole kohustuslik. Mängime lauamänge. Neis võib osaleda. Kehakultuuriks vajalik atribuutika on juba pakitud. Soovitaks osaleda. Ajugümnastika töötuba vean mina. Osalemist kontrollitakse. Vaba lava on avatud. Vestlusringe juhivad kohaliku filmiblogimaastiku helgeimad pead. Lisaks on kõigil soovijail võimalik kaasa aidata dokumentaalfilmi sünnile. Lihtsalt istuda ja mõttekaaslastega juttu ajada on ka lubatud.

Kui midagi jäi segaseks, lugege tekst uuesti läbi. Põhimõtteliselt võite muidugi küsida ka, vabalt valitud meediumi vahendusel.

Kas saab vaikust! / Noises Off... (1992)

Esimene vaatus. Teatritrupp pingutab uue etenduse lavale toomiseks hilisesse öösse. Kohati on takistuseks oma tegelase motiivides kõhklev meesosaline, siis ununeb sprotitaldrik valesse stseeni või kaotab üks naisosaline oma läätse silma ära. Pinget krutib mõistatusmäng "arva ära, kas eakas staarnäitleja on oma sisenemist oodates viskile päkad silma ajanud" ning kui kõik muu paistab sujuvat, siis leiab lavastaja loomulikult põhjuse millegi kallal norimiseks.Üldiselt näidatakse vaatajale, kuidas etendus peaks välja nägema. Kui kõik enam vähem jonksus on. Kuna aga meie teatritrupp on otsustanud etendust mängida võimalikult paljudel erinevatel lavadel, võiks isegi öelda, et nad lähevad selle etendusega ringreisile, siis jonksus ei ole suurt midagi. Üks väheseid asju, milles tegelased ühel nõul püsivad, on see et vanamehel ei tohi lasta nina täis võtta.Teine vaatus. Parasjagu üksteise peale verine, aga veel mingitki näitlejauhkust omav seltskond esineb järjekordsel laval. Meile näidatakse tegevust aga lava tagant, kus pingsalt vaikust säilitades, nii palju kui see vähegi võimalik on, püütakse üheaegselt nii lavastusega ühele maha saada, kui ka oma eraelulisi probleeme lahendada. Alustades lihtsast lillede kinkimisest õigele naisele, liikudes edasi keerukama kirvega vastu pead saamise vältimiseni ja lõpetades kaelamurdva omastada joovastavat vedeliku sisaldav pudel ülesandega.Kolmas vaatus. Ringreis on otsaga jõudnud Suurde Linna, ainult et näitlejatel on sest absoluutselt ükskõik. Vaataja näeb tegevust saalis istuja koha pealt, kuid seekord ei tee keegi enam katsetki lavatagust sekeldamist etenduse käigust lahus hoida, nii et Kört-Pärtli särk tundub selle kõrval värskelt pressituna. Teatrikülastaja arvab loomulikult et kõik peabki nii olema, vähemalt nii üldjoontes, vist. Ja plaksutab.Filmivaataja plaksutab ka. Sest head komöödiat on alati vahva vaadata. Ning Noises Off on kahtlemata hea komöödia. Tema ainus miinus on valesti ajastatud kulminatsioon. Kui filmi esimene ja kolmas osa olid lihtsalt muhedad, esimene veidi rohkem, minu maitsele liialt farsiks kiskunud kolmas nati vähem, siis teine oli lihtsalt suurepärane. Taas kord sai kinnitust tõsiasi, et slapstick saab olla elegantne, saab olla nauditav ka vanemale kui tordiga-näkku-saamine-naerutab-tilga-püksi eas vaatajale. Kõik töötas kui kellavärk, sekundi murdosa täpsusega paika pandud sisenemised, väljumised, kukkumised, kummardamised. Pööraselt naljakas. Ausõna. Ma ei kiida siin praegu filmi selle pärast, et MNC seda oma lemmikkomöödiaks peab. Päriselt kah. Võtke ette. Kellele siis ei meeldiks Michael Caine.

siin end veidi lõdvaks laskmas.