Pikk tumedapäine tundmatu, mustad kingad jalas / You will meet a tall dark stranger (2010)

Teadsin ma kinno minnes seda, et tegemist on Woody Alleni filmiga. Oletasin, et Pierre Richard selles ei mängi. Ning lootsin, et tegemist on parema filmiga kui Megameel vs Serge Focker: Kolm päeva Koiduränduril.

Oletasin õigesti. Üks pikk blond ahendas küll minu taga istunud kinokülastaja vaatevälja, kuid filmis askeldasid rohkem ikka tumedapäised mehed ja naised. Teiste seas küll ka Anthony Hopkins, aga temal jääb pikkusest tublisti vajaka, et musjöö Richardiga segi ajada.

Teadmisest, et lavastaja (ja stsenaristina) suunas näiteseltskonda hr. Allen oli aga ootamatult vähe abi. Woody filmide tegelased, teiste seas ka säravate prilliklaaside teravas kontrastis olekuga lavastajahärra ise, peaksid ju eranditult kõik New Yorgi tänavatel oma asju ajama. Tühjagi. Hoopiski Inglismaal asjatati ja niigi rohkearvulist ja kirevat tegelaskonda ei ilmestanud ükski jupatsist prillipapa. Anthony Hopkins on ju selgelt liiga pikk, et teda mister Alleniga segi ajada.

Lootustega on aga veidi keerulisem teema. Kaljukindlalt pühasse eelarvamusse uskudes ei ole muidugi mingit küsimust. Serge Gainsbourgi eluloofilm on ainus mis mind sellest ülejäänud pudrust veidigi huvitab, ehk siis kui Pikk tumedapäine tundmatu, mustad kingad jalas vähegi vaadata kõlbas on lootus täidetud.

Esimese hooga ütleks, et kõlbas küll, päris hästi lausa. Kõik need pool tosinat üksteisega tihedalt läbipõimunud tegevusliini ei lohisenud sugugi žanrile omase õnneliku lõpuni. Mõni ots põimiti veidi põhjalikumalt kinni, enamiku tegelaste tulevik jäi aga lõvipuuri kohal sisseseebitatud liaanist ühe käega kinni hoidva Benny Hilli vigastusteta pääsemise tõenäosusega võrdväärse kindlusega õhku. Traagilises autõnnetuses hukkunud sõbra raamatu enda kirjutatu pähe esitamine ei tundugi enam nii hea mõte, kui selgub, et tegelikult lebab sõber koomas, millest välja tuleku võimalus iga päevaga aiva suureneb.

Mis toobki meid järelmõtteni. Seda ideed oleks nagu kuskil juba näinud/kuulnud/lugenud. Tegelikult ju kõiki neid erinevad suhteliine oleks nagu kuskil juba näinud/kuulnud/lugenud. Nii põhijoontes.

Väga hilises keskeas saabunud teadmine, et vikatimees juba nurga taga hiilib ja viimane aeg oma elu armastus rinnaka prostituudi pärast maha jätta on käes. Elu armastuse arvates halva partii teinud tütre armumine oma ülemusse, sest oma mees on üks lootusetu jobu. Lootusetu jobu armumine vastasmaja aknal pesuväel ringutamas tabatud neidu. Pesuväel ringutanud neiu kihluse lõpetamine, sest lootusetu jobu oskab nii hästi kirjutada. Ja selles stiilis edasi.

Stiil, mis paistab suhteliselt moes olevat. Tal on sust suht pohh tuli kohe meelde. Nähtud filmidest veel ka Closer, Love Actually ning Definitely, Maybe. Ning recommendationite nimekirjas näpuga järge ajades ka Feast of Love, mis paljalt nime järgi otsustades võiks küll vabalt ka üks vahva odav bekat olla.

Mis kõik kokku tähendab, et film on umbes sama uudne, kui välipeldiku seinal rippuv kätepesuseadeldis, mille nime ma hetkel võlgu jään ja mille pilti ma hetkel leida ei suutnud, aga mida usutavasti 1000 vajalikku asja poest muretseda saab. Tegemist on aga puudusega, millest tänu piisava hulga tumeda huumori esinemisele ja suhkruvatina imala lõpplahenduse mitteesinemisele, mööda suudan vaadata ja oma esimese hooga välja öeldud hinnangule kindlaks jääda. Kõlbab päris hästi 98 minuti sisustamiseks.