III

Filmiblogijad on vähe ja oletada võib, et ega meil nii palju lugejaid ka pole, kui olulistel sotsiaalsetel teemadel kirjutavatel staarblogijatel. Nii võtsingi Böffi ajaks puhkuse, et korra aastas ärkavatelt harrastusfilmisõpradelt mitte ülemäära lugejaid ära tõmmata. Nüüd on aga Böff läbi ja mul jälle aeg oma nähtud kinopiltidega hajusalt seostatud tekstidega lagedale tulla.
Esmalt on aga üks tähtsam asi vaja ära õiendada. Kolm aastat täis nigu nipsti. Mõelda vaid kui palju kasulikku oleks saanud selle ajaga teha, mis on blogipostituste kirjutamise peale kulunud. Mõni normaalne inimene võib ilmselt nii mõelda. Aga samas normaalne inimene ei mõtle ka erutusest värisedes, et kuna küll leian aja ja vaatan ära selle filmi, kus Roger Daltry peenise otsas ratsutab. Natuke on isegi lugejate ees häbi hoopis, et traditsiooniline suvine põuaperiood nii tõsiseks osutus ja tegelikult lausa siiani kestab. Nibin nabin 115 posti aastas ei ole endagi varasemate saavutustega võrreldes mitte eriti muljetavaldav number. Samas on aga need postid (veel) rohkem südamest. Endale meenutuseks, teile lugemiseks (ehk isegi nautimiseks).
Igatahes järgmise aasta kalendrisse võite ka endale juba märke ära teha. Enne saab Roland Emmerich AFI käest elutöö auhinna, kui see blogi hingusele läheb. Seniks teile aga üks paradoks puremiseks.