(Kirja)neitsist nümfomaan võtab eeskujuliku samariitlasena kuklaga munakivisillutisega lähemalt tutvust teinud ja nüüd amneesia all kannatava mehe enda juurde elama. Nii mõneks ajaks. Vähemalt seniks, kui mehest jälle asja on. Kui aga mängu sekkuvad elupõline pornofilmide näitlejanna, näotu ülikurjam ja tema käsilased ning loomulikult ka arveametnik, kes kõlgub selletagi normaalsuse piiri peal, et keegi tema peal lambijuhtmega elektrišokiteraapia alaseid katsetusi läbi viiks, lükkab 15 aastat nunnaleiba söönud kangelanna oma lihalikud tunded veidi tahaplaanile ja asub endale kõrgemalt poolt määratud ülesannet täitma.
Ei ole ikka tükk aega näinud filmi, kus igal tegelasel on mingi oma kiiks ja kuitahes napile ekraaniajale vaatamata ei kao ükski mälust selsamal hetkel, kui kaamera neilt eemale libiseb. Põhiseltskonnale lisaks veel ka hella hingega naispolitseinik, mahajäetud hoones elutsev paarike, Odüsseiat lugev poiss pargipingil ja mõrrast kohvikupidaja. Ekraaniaega kokku vast 5 minutit, aga isikupära nii palju, et pritsis kõrvust välja.
Ei ole ammu näinud filmi, mille dialoog oleks nii terav ja sunniks kogu aja kõrvu kikitama, et mitte midagi olulist ja vähemolulist mööda ei läheks. Ühtviisi kauni keelekasutusega hiilgasid aga mõlemad. Enamik kõige tummisemast tekstist küll kahele peategelasele, nunnale ja mäluta mehele, reserveeritud, aga stsenaristi (ja lavastaja Hal Hartley) sulg oli piisavalt lobedalt jooksnud, et jagus ka kõrvalisematele asjaosalistele.
Hirmsasti oleks tahtnud filmi eeskujulikuks hinnata, kui ainult lugu ise oleks natuke põnevam ja veidi rohkem vimkasid täis olnud. Klassikaline vesiliiva süžee, rabele palju tahad, pääsu ei ole kuhugi. Oleks vaid seda ka veidi paremaks/omanäolisemaks muditud. Ehk No Such Thing?
-Do all women have hair between their legs like this?
-Yeah, I guess, most. There's a woman on page 22 who doesn't.
0 comments:
Postita kommentaar