TRON(1982)

Ei, Maali, võid täitsa julgelt kõvemini pigistada. Jah, ma tean, et ta näeb välja selline õrnake ja libe välja, aga ikkagi. Näed, Roosi üldse ei karda, pitsitab teist nagu vana mees. Ah Roosi on vana lüpsja või? No aga ikkagi, Pöial ühele poole, Nimeta Mats teisele, Nimetissõrm ja Pikk Peeter nuppude peale. Saad hakkama küll. Oi Aita, kuhu sina nüüd pugenud oled. Mis sa seal laua all ennast peidad? Haigeks kardad jääda? No aga paneme siis akna kinni, tõmbab tõesti natuke. Hoopis Tšernobõli viirust kardad?
Minu ettekujutust mööda just sellist probleemidega pidid koolitajad tegelema Vaata Maailma projekti käigus. Aga nagu kombeks on, siis ei ole ka see idee mitte õhust võetud. Ameeriklased on sarnase projektiga juba ammu maha saanud. Ja tähelepanelik lugeja on ilmselt juba ära arvanud, et selleks projektiks oligi Tron.Film, mis pidi tavakodanikule arvutiajastu koidikul selgeks tegema, et kuigi see värk on hirmus keeruline, siis kontrollpult on ikkagi kindlalt Sinu kätes ja need pisikesed mehikesed, kes iga arvuti sees elavad on seal kinni ja peavad Sinu käske täitma. Ja palun lõpetage see neomachinebrakerite rühmade moodustamine.
Kõik, sellega on filmi point kokku võetud. Milleks on tarvis mingi uusversiooniga välja tulla on minu jaoks müstika. Maali, Roosi ja Aita välja arvata, siis ei tea mina küll rohkem kedagi, kes liiga vähe on igapäevaelus arvutiasjandusega kokku puutub. Krt, mu mitte väga kallis telefon suudab ka asju, millest '82. aastal unistadagi ei osatud. Juba mõte sellest, et käia päevad läbi ringi pisike klotsike taskus, mille sees imepisikesed mehikesed elavad, kes kilomeetrite tagant end teise klotsikese sees elavatele mehikestele reaalajas sõnumeid edastavad, võis inimese närviliselt tõmblema panna. Ilmselt oleks ta arvanud, et need pisikesed töllakad lihtsalt sõidavadki oma pisikeste mootorrataste seljas nende kahe klotsikese vahet ja nähes kedagi telefoniga rääkimas, sundis see tähelepanelikult jalgade ette vaatama, et pisikest sõnumitoojat mitte ära tallata.
Treileri põhjal võib muidugi oletada, et rõhutakse 3D peale, sest kiiresti kiiresti sõitev mootorratas, mis sõites barjääri maha jätab, mille vastu vähem osav mootorrattur põrutada võib on 3D-s oluliselt põnevam, kui sama asi sellel vanal igaval kahemõõtmelisel filmilindil. Ja see, et nad tegelaste kostüümid, rattad ja need lendavad asjad on originaalist lihtsalt maha joonistanud viitab muidugi austusele eelkäija vastu, mitte värskete ideede puudusele.Igatahes, mis mulle vana filmi juures veel meeldis, oli see mõnus kaheksakümnendate hoolimatus. Meie film, teeme mis tahame ja sinul kulla vaataja on õigus vait olla ja edasi vaadata. Tahan lasen arvutil ideaalnaise kokku panna(Weird Sciense), tahan panen pardile ülikonna selga(Howard the Duck), tahan lasen vahukommimehikesel Manhattani laiali peksta(Ghostbusters), tahan võtan inimese koost lahti ja panen arvuti sees kokku tagasi(Tron), sellist tüüpi hoolimatus. Mõni võib seda muidugi naeruväärseks nimetada, aga ma leian, et kui midagi on meelega tehtud, mitte kogemata välja kukkunud, siis on kõik korras. Film, mis püüab ihust ja hingest reaalne ja loogiline olla ja siis millegi jaburaga vahele jääb on naeruväärne. Film, mis lihtsalt ütleb, et nii peabki olema, on lahe.
Tron oli lahe.

ja see on üks igavesti lahe mäng, mida isegi proovida tahaks, turvavõrguga loomulikult.