Ses osas jääb Bakshi neile uuematele konkurentidele muidugi alla, aga tema osavus õigeid värve õigel kohal kasutada, eelkõige muidugi samblamättal-loojuva-päikese-kiirtes-punava-jõhvika tooni, lubab mul Heavy Trafficut ikkagi igatepidi colourful'iks nimetada. Ja väga kõrgel tasemel colourful'iks.Noor koomiksikunstnik Michael Corleone* minu mõistes seikleb, oma mõistes elab lihtsalt oma elu, New Yorgis. Püüdes saavutada edu, leida naist ja mitte nende kahe tegevuse käigus elu kaotada. Neist kolmest ülesandest on just see kolmas kõige raskem ja mitte selle pärast, et keegi tema peale eriliselt vimma veaks. Bakshi New Yorgis on lihtsalt äärmiselt kerge võmmide käest peksa saada, panniga pikku pead saada, praeahju topitud saada, katuselt alla lükatud saada... Jõudsin võimaluste loetlemisega umbes filmi kümnenda minutini ja ei nimetanud mitte neid kõiki. Annie Hall ja Seks & Linn on propagandafilmid. Tõelist Suurt Mädand Õuna näete Heavy Trafficus.Ärge aga mitte arvakegi, et Bakshi nägemus mingitki pidi nii masendav on, kui eelneva jutu põhjal arvata võiks. Ropp ja vägivaldne ja ilmselt kaunis kaares hea maitse piirile kusev. Kuna ma selle piiri tõmbamisega ise hätta jään ja kuna see vägivaldne roppus mulle meeldis ja naermagi ajas, siis jäägu see igaühe enda hinnata. Aga kindlasti mitte masendav.Isegi see ainus sümbol, mis mind ennast vaatamise ajal häiris, pinball machine, keerati finaalis põrandale ümber ja löödi klaas jalaga katki. Igaühe enda valik, kas tahab pinballina elada või mitte.
*Ristiisa oli küll juba kuulus, aga et nime filmis ei rõhutatud, vist isegi kordagi välja ei öeldud, siis jäägu koduseks ülesandeks välja nuputada, miks Bakshi sellise vimka sisse visanud oli.
0 comments:
Postita kommentaar