sina hääletad, mina vaatan

17 august 2010

9 (2009)

Aga aitab nüüd sõjafilmidest küll, räägime edasi hoopis multikatest.
9 on multikas, mis räägib maailmast pärast sõda inimeste ja masinate vahel. Ja ühtlasi on 9 ka peategelase nimi ja järjekorranumber. Sellise klassikalise ignorandist aktivistist peategelase, kes millestki midagi ei jaga, aga joonelt tegutsema tormab. Mistõttu ka eelnevad kaheksa peavad tegutsema hakkama, sest muidu läheb kõik veelgi rohkem metsa, kui seni läinud on. Mis oleks vägagi märkimisväärne saavutus, sest tegevuspaigaks olev linn on isegi rusudes ning seda asustavad üks masin ja üheksa kaltsunukku.
Mitte just eriti originaalne filmiidee ja isegi selle idee stsenaariumiks kirjutamisega on hätta jäädud. Tegelased on stereotüüpsed: juba mainitud peategelane; juht, kes ei taha muutusi; jõujuurikas, kes on loll nagu kaltsunukk. Tegevustik, mis on korduvalt nähtud: aktiivsuspuhangus ajab peategelane asjad eriti hulluks, konservatiivne juht laseb end lõpuks siiski tegutsema meelitada, lõpulahing peamasinaga, mis tegelikult ei olegi lõpulahing.
Aga ärge laske end sellest segada. Vähemalt mina küll ei lasknud, praktiliselt kuni lõpuni välja. Lõkke ümber toimunud hingede ühinemise ajaks oli adrenaliin lahtunud ja ja lubasin sellel sümbolite mängul endast rahulikult mööda joosta.Sinnani oli aga kogu tegevus nii hea tempoga kapanud, et ei olnudki aega sisu vähesuse üle mõtisklema hakata. Püüdsin vaid silmi nii punni ajada, kui vähegi suutsin, et visuaalne kaunidus täies mahus võrkkestale projitseeritud saaks. Pixari animatsioonimeistrid võivad küll uskumatult elutruid inimesi ekraanile tegutsema manada, aga postapokalüptiline kaltsunukkude ja kurjade masinate maailm lööb neid iga kell (no ja muidugi löövad neid kõiki iga kell Belleville kolmikute maailm). Nii et nõjatuge tagasi, laenake Argentolt või Kubricult seadeldis silmade pilgutamise vältimiseks ja laske hammasratastel veereda. Neil ratastel, mis ekraanil masinaid käimas hoiavad on, mitte neil, mis halle ajurakke ringi ajavad.

0 comments: