Coraline (2009)

Neil Gaiman on üks väheseid kirjanike, kelles osas ma olen erandi teinud ja tema jutte inglise keeles lugenud.* Lihtsalt eesti keelde tõlgitud materjali on nii lootusetult vähe ja need raamatud on kõik nii head, et midagi muud ei jäänud lihtsalt üle.
Coraline õnnestus mul hankida mingilt väljamüügilt ja kuigi raamat on suunatud ilmselt veidi nooremale lugejale, meeldis mulle see potentsiaal, mis temas peidus oli. The Others tüüpi ebamugavustunne, mida filmiversioonis eriliselt rõhutada annaks. Hiigelsuur kägisevate treppidega vana maja ja Nicole Kidman, kellel silmade asemel mustad nööbid.Nii et kui esimest korda imbus välja uudis, et Coraline vändatakse küll filmiks, aga näitlejad piirduvad tegelastele vaid hääle andmisega olid kergelt pettunud. Aga lootsin samas, et kui lavastajaks on Nightmare Before Christmas teinud Henry Selick, siis tuleb sellest ikka selline tore tumedates toonides nukufilm. Midagi selle video laadis ehk.

No kõik teie, kes te olete Coraline näinud, teate juba, et mu lootustel ei olnud määratud täituda ja pakuti sellist parasjagu kena ja kohati äärmiselt lahedat, aga üldises plaanis liiga magusat kogupereampsu. Sellist filmi, mis täiskasvanud vaatajat niipalju ärkvel hoiab, et tema ootamatu norskama hakkamine mudilasi ei ehmataks, lastele aga sellist erksavärvilist vaatemängu, mis mõnel üksikul hetkel natuke kole oli. Samas ma arvan, et ilma meigita Teri Hatcher oleks olnud hirmuäratavam vaatepilt, kui klassikaline nõiakuju ja pealegi olen ma veendunud, et üks keskmine laps on päevauudistes näinud kordades koledamaid asju, kui Selick neile näidata julges.
Ja ei, ma ei ole mingi sadist, kelle arust oleks hiiglama vahva, kui saalitäis lapsi hirmust kaamena hüsteeriliselt karjudes poole seanssi pealt kinost välja jookseks. Minu arust oleks lihtsalt hea, kui laps enne mõtleks, kui mingist suvalisest urust sisse pugema hakkab. Ma ise näiteks arvan siiamaani, et vanaema juures kaevus elab kuri näkk, kes sööb väikesi lapsi.*puhtalt laiskuse pärast. ma sugugi ei viitsi raamatut niimoodi lugeda, et iga tundmatu sõna või väljendi sõnaraamatust järgi vaatan. tihtilugu on nende tähendus küll võimalik konteksti järgi ära arvata, aga samas ei saa kuidagi kindel olla, et ma selle arvamisega ka täppi panin.