sina hääletad, mina vaatan

06 august 2010

Pasqualino Settebellezze(1975)

Punkt üks. Isegi mina, kes ma lolli järjekindlusega originaalpealkirju maakeelde väänata üritan, hoolimata sellest, kas tulemus mingitki pidi suupärane või naljakas on, ei tõlgi nimesid (kui just kellegi nimi ei juhtu olema Moon Bloodgood). Igatahes, Pasqualino Settebellezze on mehe nimi ja ükskõik kui ebasuupärane see ka ei ole, ei kõlba seda Seven Beauties'iks tõlkida.
Punkt kaks. Debatt teemal, kas Kathryn Bigelow sai esimese naisena parima lavastaja kuldmehikese teenitult või aitas ex-proua James Cameroniks olemine sellele kuidagi kaasa oleks olemata (vastava loenguga esineb Böfböfil Xipe), kui 77. aastal Lina Wertmüllerile õiglaselt välja teenitud auhind oleks üle antud.
Punkt kolm. Suurepärane lavastamisoskus ei tähenda suurepärast stsenaariumi kirjutamis oskust. Ma olin diivanilt püstitõusmispingutuse kaugusel filmi pooleli jätmisest. Õnneks ei olnud mul pulti, millel stop nuppu vajutada, sest keskpaigast lõpuni oli film täpselt niisama hiilgav, kui algusest keskpaigani igav. Kenasti lavastatud, aga kuna ükski tegelane, Pasqualinoga eesotsas, kübetki huvitav ei tundunud, ei pakkunud mingit huvi ka nende toimetuste jälgimine. Kuni selle hetkeni, kui vangi langenud mees maksku mis maksab ellu jääda otsustas. Hitlerjunge Salomoni kannatused olid selle kõrval lapsemäng. Sellist dilemmat, mille ees Settebellezze seisis ei soovi vaenlasele ka mitte.Lausega kokku võttes oli film kui kurja vanglaülemat kehastanud näitlejanna, kes pikalt pikalt õhku kopsu tõmbab ja selle sealt siis oma tohutus kehas vabisedes, julma naeratusega huulil, karjena välja laseb.
Pannes mu nii väga raskesse olukorda. Kuidas sellist teost hinnata. Panen kaks hinnet? Soovitan inimestel kohe põneva osani kerida? Giannini kehastatud kangelane jääks siis aga ju ilma taustata, mis ei oleks mitte hea. Ehk siis, tegemist on uskumatult pikaks venitatud sissejuhatusega julgelt soovitatava vaatamismaterjaliga.

Have a look at yourself, my son. You're beautiful.

0 comments: