Kesta sees peidus / Kôkaku kidôtai (1995)

Kunas täpselt see vestlus aset leidis, aga kunagi kui sõber Mihkli küsimise peale tuli tunnistada, et ei, ma ei ole Ghost in the Shelli näinud, pahvatas ta siira imestusega, et mida ma siis üldse näinud olen. Akira läks õnneks arvesse ja päästis mu täielikust häbist.
Mõelda vaid, kui ma oleks talveperioodil Metsavana meelitustele järgi andnud ja lasknud end Bakale meelitada. Kuidas sa seletad saalitäiele animefännidele, et mis Ghost, see Patrick Swayze film vä?No ei ole seda animesoolikat, olen teist küll tasakesi kasvatada püüdnud, üks anime aastas tempoga, aga ikka on tunne, et valdav osa sellest suurepärasusest, mis nende filmide fänne mõnust oigama paneb, jookseb minust lihtsalt kolinal läbi. Pagan, ma isegi ei tea mis neis filmides peaks mind mõnust oigama panema, mis need nüansid on millele tähelepanu pöörama peab.
Need asjad mis mina tähele panin olid küll vahvad, aga ka vanad ja turvalised. Kõik on võrgus ja võrk on kõik. Androidid seiklevad meie seas ja mõtisklevad vabal ajal oma hinge üle. Mustades ülikondades meeste hiilgav idee on järjekordselt kapitaalselt untsu läinud. Võrgus sündinud infokogum saab ühel hetkel eneseteadlikuks. Blade Runner tuli esimesena pähe. Gibson muidugi ja Stevenson ka.Äkki on mu cyberpunk soolikas ka lihtsalt umbes hetkel. Hiljuti panin ju Accelerando pärast kahe peatüki lugemist plaksuga kinni, lihtsalt nii igav oli. Film oli õnneks vähemalt niipalju tempokas, et igavust ei tekkinud. Paar madinakohta oli päris ilusad keada kah, nii et vaatamisele kulunud aega siin tagasi ei nuta, aga järgmine aasta ilmselt ikkagi Bakale ronima ei hakka.

Navigaator Pirx moment