HÕFF: laupäev

Laupäev pani filmisõprade jõuvarud tõsisele proovile. Algas kell üks päeval ja lõppes kell pool kolm öösel. Ja reklaamtekstid olid kõigil filmidel nii hästi kirjutatud, et kuidagi ei saanud vaatamata jätta.

Viande d'Origine Francaise (2009) - alustuseks üks väike dokfilmilaks. Üldhariva eesmärgiga. Täitsa huvitav oli.
Ainult, et virisesid need lavastajad nagu põrgulised, nagu oleks keegi neid endid filmimise vahepeal lauajupiga kõhtu peksnud või seasulgu kuldile mudida lükanud. Kuidas ideid pulbitseb nagu kevadel Tuhala nõiakaevust, aga keegi neile raha ei anna ja telekast näidatakse nende lapsukesi ainult pornofilmide eetriajal (aus oleks muidugi olnud, kui mõni pornofilmisõber oleks ka sõna saanud ja öelnud mis tunne on end õhtul teleka ette sättida ja haledalt tünga saada).
Teisalt aga Ameerikasse ka minna ei taha, sest seal pidavat kurjad produtsendid Pegasusel lisaks tiibadele ka munad maha võtma. Õigustatud hirm muidugi, aga no kõike head ka korraga ei saa. Vähemalt saab 2 miljoni euro eest mitu arbuusi osta, ei pea ühte mitu korda sisse peksma.

Vampire Girl vs Frankenstein Girl (2009) - Idiootselt jabur, aga meel sai eeskujulikult lahutatud. Gore-Nishimura võttis kampa Porno-Tomomatsu ning verd ja nalja purskas nabani. Gore Police ja Machine Girl ajasid küll ka mitut puhku naerma, aga neis kahes tulenes huumor suuresti uskumatutest gore hetkedest, mitte sellest, et teadlikult oleks nalja tehtud.
Eks see VGvsFG huumor ole muidugi maitse asi, aga sel konkreetselt hetkel see töötas, mis võis muidugi tuleneda ka massiefektist. Kuidas sa ei naera, kui Fletchu su kõrval on toolilt maha kukkumas. Naer on ju nakkav. Üksinda kodus istudes oleks mulje ehk hoopis teine jäänud.
Snarveien (2009) - Igav. Eelmisel aastal jättis Rovdyr üllatavalt hea mulje, nii et lootsin tasakesi, et ehk suudavad norrakad ka tänavu sarnast emotsiooni pakkuda. Ei midagi. Järjekordse paksu metsa sees elab järjekordne perekond perverte.
Hiiglaslik kivi korraldajate kapsaaeda, teil on festivalil zombie theme ja te eelistate seda filmi natsizombiedele.
Mutants (2009) - eriti kui arvestada, et zombiefilme oli terve festivali peale täpselt kaks. Väga head filmid mõlemad, aga ikkagi.
Samas, kui ei oleks teadnud, oleks vabalt võinud arvata, et Mutants on põhjamaade toodang. Koheva lume alla mattunud puude vahel looklev tee ja sellel üksik kiirabiauto. Frostbiten 2. Jätkab täpselt sealt kus esimene pooleli jäi. Tegelikult muidugi mitte, lihtsalt lõi alguses visuaalse seose. Prantslased tegid hoopiski Kärbest omas kastmes. Väga olulise (ja mu arust natuke liiga pikaks venitatud) osa filmist püüdis naine päästa hukule määratud meest.
Kuna filmi lõpp jättis väga selgelt õhku järjeloo tegemise võimaluse, siis on huvitav oodata, kaua David Morlet'l aega kulub, enne kui rahad taha saab.
Iron Doors (2010) - Metsavana küll natuke narris mind pühapäeval, et ma läheks ja oma nägemust filmist ka lavastajaga jagaks, aga kuna ta alternatiivset teooriat välja käia ei osanud, siis ma võin ju ikkagi sinisilmselt arvata, et Stephen Manueli film ei olnud mitte lihtne põnevik, vaid peen allegooria.
Mees ja Naine olid algusest peale surnud ja pidid Vahejaamas tõestama, et nad on väärt Paradiisi pääsemist. Vähemalt nii panin mina raamistiku paika, raamistiku sees koperdati küll paar korda, aga üldmuljet see õnneks ei rikkunud.
Ideaalist jäi puudu ainult asine dialoog, aga teisalt töötas keelelõhe muidugi üldidee heaks. Me küll ei saa üksteisest keelest halligi aru, aga mingil kõrgemal tasemel me suudame ikkagi suhestuda. Üldinimlikul tasandil. Põrandal maas.

Või siis oli tegemist lihtsalt korraliku põnevikuga.

aga sellist meest võtteplatsil ei olnud, kes varem keevitamist näinud oleks

Resurrecting the Street Walker (2009) - tohutult lahe idee, aga kahjuks jäi teostus natuke pehmeks.
Ses mõttes, et ma ootasin snuff-filmi teemat käsitlevast filmist räigemat kogemust. Muidu hea film, aga ei juletud lõpuni minna. Lõikumisi, puurimisi, kägistamisi ju niigi otseselt ei näidatud. Karjumist oli kuulda ja veri voolas, aga kaamera keeras alati kõrvale ära. Mis on hea, laseb fantaasial lendu minna. Oleks aga lavastajalt ka natuke rohkem fantaasia kasutamist oodanud. Ma küll siiralt loodan, et snuff on tõesti mingi linnamüüt, aga müüdi ekraniseering peaks ju olema suurem kui elu, vaataja põhjalikult läbi raputama. Jamesi käitumine oleks pidanud vastikusest värisema panema.
Idee eest aga kindlasti täispunktid. Ja ma lohutan ennast mõttega, et kui Ozguril oleks need mõttetud 2 miljonit eurot olnud, siis oleks film vaatajast üle trampinud.
Srpski Film (2010) - Umbes nii nagu seda Serbia film tegi. Mitte kuidagi ei saa seda kogemust meeldivaks nimetada ja mina seda filmi kellelegi vaatamiseks ei soovita. Üllatas, kui vähe inimesi saalist välja jalutas. Enamik pidas lõpuni vastu. Ma ise ilmselt tänu poolteist päeva kestnud soojendusele.
Mitte et oleks halb film olnud, vastupidi. Tegi täpselt seda mida ootasin ja rohkemgi veel. Kui algsest ümber augu keerutamisest mööda saadi vajutati pedaal põhja ja küteti lõpuni välja, nii et suurem osa saali oli harjumatult vaikne. Teiste filmide ajal ikka keegi ühe või teise koha naljaka leidis ja pinget maandas. Serbia filmi ajal tehti alles päris lõpus rõdult pisuke nali. Irreversible on lastefilm selle kõrval.
Äramärkimist väärib kusjuures see, et ei olnud mingi suvaline veristamine veristamise pärast. Täiesti korralik ja oma perverssel moel huvitav lugu räägiti ära. Teadsin küll, et järjest hullemaks läheb, aga ikka tahtsin näha mis edasi saab.
Muideks, tegemist oli ainsa filmiga HÕFFil mille juures oli hoiatus: nõrganärvilistele mittesoovitav. Kohtingufilmiks seda valida tõesti ei maksa.