sina hääletad, mina vaatan

08 aprill 2010

Piinakamber / The Hurt Locker(2008)

Liiga hästi ei ole ka hästi. Auhinda vastu võtta on küll tore, saad ema ja isa ja naabri kassi tervitada, ajakirjanikud teevad pilti ja kõik tulevad patsutavad õlale ja tahavad klaase kokku lüüa, aga järgmine päev on pea haige ja filmil igaveseks märk küljes.
Pulp Fiction näiteks jääb alatiseks vaeseks õnnetuks kannatajaks. Filmiks millele liiga tehti, filmiks mis oli liiga hea, liiga eriline. Mis oleks pidanud võitma, aga ebaõiglasel auhinnast ilma jäi. Scorsesest ma parem üldse ei räägi.
Auhinna võitnud filmist ootab vaataja aga midagi erilist. Pauku, mis aknaklaasid klirisema ja laest krohvi langema võtab. Minu arust oli Hurt Locker aga nagu lõhkepakett, selline millega sõjaväes kaitselahingus lõkse meisterdati. Tegi oma sutsaka ära ja ajas natuke tossu välja.
Lavastajatööle pole midagi ette heita, ses osas oli Kathryn väga tubli töö ära teinud. Mark Boali ponnistus jäi nigelaks. Minu arvates oleks võinud täiesti vabalt lasta filmi lõpuni välja nende omavahel seostamata ülesannete näitamist. Nende kujutamine oli hea ja pingeline. James üksi väikese poisi mõrvareid ja kahe kaaslasega pimedatel tänavatel teadmata arvu ja relvastusega terroriste jahtimas oli aga jabur. Täiesti uskumatult jabur.Esiti jättis James palju mõistlikuma mehe mulje. Mis kasu sest õnnetust kostüümist ikka pommi otsas istudes on, palav ja segab liigutamist. Aga selleks väeosast välja hiilida, et tuttava poisikese vanemaid hirmutada, no ma ei tea. Isegi pükse ei viitsinud ära vahetada.
Kõige naljakam (ja jaburam) hetk saabus aga veidi hiljem, kui seisavad kolm ameerika sõdurit vaatavad pimedusse. Üks ütleb midagi stiilis, et see pole meie asi, aga lähevad ikkagi.
Bush, Wolfowitz, Rumsfeld

Ükskõik kuidas seda operatsiooni ka hetkel ei nimetataks, suhteliselt ilmne on, et liitlaste vägedel oleks ammu aeg ära koju minna. Iraaklased ei taha teid ja teie ei taha seal olla. Nii palju kui filmis kohalike ja sõjaväelaste vahelist suhtlemist näitas, siis mingist sõprusest ja usaldusest ei olnud juttugi. Enne võetakse mees sihikule ja siis hakatakse uurima, kes või mis. Päris huvitav, kuidas üks keskmine sõdur ühele keskmisele iraaklasele seda kopteri videot seletab.
Andke see raha, mis sõjaväe kohal hoidmiseks kulub humanitaarabina kas Iraagi valitsusele või Punasele Ristile ja lugege sõda võidetuks.

selle snaipriteduelli juures häiris mind kõige rohkem see, et kõrbesse on tassitud relv, mis tilgakese vere pärast magasinis kinni kiilub
ühest suurest karist manööverdati mööda, ääretult mage oleks olnud, kui kogu rühm oleks viimasel päeval surma saanud. teisele väiksemale karile põrutati aga täiega otsa, esimest päeva kontorist väljas ja kohe kaelani jamas.

0 comments: