Fanny Hill(1983)

Sirvisin Aasamaa käitumispiiblit küll ühte ja teistpidi, aga targemaks ei saanud. Siiani on mul nimelt suhted Rahvasaadikuga selgelt paigas olnud, mina annan talle oma hääle ja tema on mulle südamest tänulik. Ma arvan vähemalt, et on. Mingil põhjusel pole ta mind küll kunagi lõunat sööma kutsunud, aga nüüdseks peaks ma veel kutsumata valijate nimekirjast piisavalt kõrgel olema ja kuldse äärisega kutse on kohe kohe postkasti potsatamas.
Hiljutised arengud on viinud aga selleni, et olen sunnitud järjekorrast ette trügima. Aga kuidas seda teha? Pagana Aasamaa, mis kasu mul on teadmisest, et matkal kannab igaüks oma varustust ise ja küünarnukke laual hoida pole viisakas, kui ma ei tea, kuidas oma Rahvasaadiku poole pöörduda tuleb. Pöörduda on aga hädasti vaja, enne kui Langi allikakaitseseadus vastu võetakse. Mul on nimelt üks väike parandusettepanek välja käia. Väike aga oluline.
Ma soovin, et Õhtuleht avaldaks selle inimese nime, kes nende artiklite pealkirju välja mõtleb. Asjatundmatu inimene väidab muidugi siinkohal, et artikli pealkirja mõtleb välja artikli autor, aga amatöör-meediavaatlejana ma sellist labast seletust uskuda ei saa. Peab olema üks mees või naine või loom, kes genereerib päevad läbi pealkirju, paneb need mingisse andmebaasi ja sealt andmebaasist siis keegi valib pealkirja, mis kuidagigi artikli sisuga seostub.
Millest räägib "Muti metroo"? "Ei tea, ei saa aru!" - selline pealkiri. Artikkel ise räägib sellest, et lapsed ei loe enam raamatuid. Mis oleks viga pealkirjal - "Lapsed ei loe enam raamatuid"? Lugemisaastaga seoses on sellise sisuga artikleid nüüdseks vist juba kõik juhtivad ajakirjad/ajalehed avaldanud ja süüdistatakse loomulikult arvuteid, telekaid ja seda, et vanemad ei loe. Kui ikka kodus pole raamaturiiulitki, siis kuidas peaks laps teadma milline üks raamat väljagi näeb. Nii et eks ta muidugi õige ole.
Aga ühe kivi tahaks emakeeleõpetajate raamaturiiuli pihta ka visata. Enne kui lajatada 500 leheküljega vene hinge piinlemise või 250 leheküljega prantsuse uksenupunikerduste kirjeldustega võiks ju proovida lühilugude, novellide või jutustustega. Vanamehe ja suure tigeda kala vahelisest võitlusest rääkiva teose kõrval võiks ju välja pakkuda ka vanamehe ja iidse vereimeja vahelisest võitlusest rääkiva.
No ja milline teismeline poiss ei lööks vähemalt korraks lahti raamatut pealkirjaga Fanny Hill: Ühe lõbunaise mälestused (räme värdtõlge, originaalis Memoirs of a Woman of Pleasure).
Teiste seas on raamatu filmiks vändanud ka Russ Meyer, aga mina sattusin vaatama ühe tundmatu inglase katsetust. Oli siuke keskmine ühe iksiga komöödia. Raamat pidavat väidetavalt puhas erotsilaeng olema, film mitte kõige vähematki. Lihtsalt vahel oldi paljad. Lavastajal olemine aga vähe ebamugavamaks muutuma hakkas, võttis mõne näitleja näo kaadrisse ja käskis mõne naljaka grimassi teha. Joutuubis seigeldes jäi silma, et seal on täispikkuses üleval 2007 aasta lühisari, põgusal vaatlusel tundus, et komöödia osa veidi tagasi tõmmatud, õnnetuseks oli aga peaosaline suhteliselt tavalise välimusega sattunud. Lisa Foster mängis süütu-tüdruk-suures-linnas rolli palju veenvamalt välja.
Ajaviiteks kõlbulik, tasakesi naeru pugistada saab. Dialoog tundus olevat üks ühele raamatust üle võetud, näiteks voodistseeni ajal ühe osapoole rindade kirjeldamiseks kasutatud väljendit size and volume that full sufficently distinquished her sex.

kuna vaadatud versioon oli suhteliselt kehva kvaliteediga, siis pildimaterjali eest hoolitses prantslane Edouard-Henri Avril.