Ühel saatuslikul õhtul peab kõigist maailma baaridest just Ricki(Humprey Bogart) omasse sisse jalutama mehe endine silmarõõm, kes kunagi ühest väga olulisest rongist maha jäi. Neiu ei reisi aga mitte üksi. Tema kaaslaseks on natsiviha õhutav Victor Lazlo, kes loodab baaris Ugartega(Peter Lorre) kokku saada, sest Lorre kehastatud spekulandi kätte on langenud transiitkirjad, mis tagaksid Victorile ja neiule pääsu Ameerikasse. Samuti linnas viibiv major Strasse rikub koos kohaliku politseiülemaga aga selle kena plaani ära. Ugarte nabitakse kinni, kuid enne jõuab mees tähtsad paberid Ricki kätte hoiule sokutada. Ning nüüd peab neiu Ilsa leidma mooduse Rickile selgeks teha, et tal ja Lazlol on neid paberid väga vaja ja rongist jäi ta toona ka väga mõjuval põhjusel maha.
Ülelugemisel selgus, et järgnev tekst sisaldab paari spoilerit.Külmaks jättis see teos mind. Suhteliselt igav ja etteaimatav. Ei oska midagi eriti laita ega esile tõsta. Kõige hullem asi, mis ühe filmiga juhtuda võib. Millest selline meeletult kõva keskmine hinne erinevais filmiportaalides (esimene ja teine) jääb mulle küll mõistatuseks. Kõigile teistele on meeldinud ja Humprey Bogart ja Ingrid Bergman mängivad, järelikult peab ka kiitma?
Career-defining performances? Näitlesid hästi küll, aga mis sellest, kui see mida nad näitlesid kaasa ei haaranud. Ei olnud mingit kahtlust ega võimalust, et Ricki välise kalestunud kesta all ei tuksu suur ja soe süda. Ühel hetkel vaevleb armuvaevas, teisel paneb oma elu ohtu. Iseenest mõistetavalt armastab Ilsa endiselt Ricki, aga suurema hea hüvanguks tõi ta oma tunded ohvriks.Ehk just see lihtsus saigi selleks viimaseks piisaks, mis lõplikult klassiku vastu meelestas. Lihtsus millega mõlemad oma tunded alla surusid. Vestlus, kaisutus, üksik pisar ja kõik. Meile jääb alati Pariis. Veidi silmakirjaliku meki jättis mulle see stseen lennujaamas.
Eelnev virin on loodetavasti piisav seletamaks, miks film täispunkte ei teeni. Vastu tahtmist olen aga sunnitud tunnistama, et kuidagi ei saa neid punkte nii palju maha kratsida, et Casablanca halvaks filmiks kuulutada. Aga ärge neid pimesi klassikakummardajaid ikkagi uskuge. Tegemist ei ole maailma parima armastusfilmiga.
Kolm meest, kes olid nime ja nägupidi Malta Pistrikust tuttavad, astuvad üles ka selles filmis. Sportlikust huvist uurisin korraks, kas äkki on kahel filmi veel midagi ühist. Ühes stuudio väljalasked mõlemad, nii et on küll, kõige olulisemalt on operaatoriks mõlemal Arthur Edeson.
5 comments:
Nägin ise nii 8 aastat tagasi (kutse)koolis. Filmist mäletan vaid seda, et läksin igavusest paiste ning põhilise aja ajast nuputasin vabandusi millega annaks piinakambrist(klaasist) põgeneda.
Aga me olime enne filmi "õllepuu" ääres Arvo ja Droziga mitu head õlut ka sisse juba kangutanud.
kas filmi pidite vaatama sellepärast, et õllejoomisega vahele jäite?
või jõite õlut juba ette, teades et filmivaatamine saab raske kogemus olema?
Ei seda ega ka teist
Õlut jõime pea alati "suure vahetunni" ajal kui ilm lubas ja film oli plaani võetud selleks, et tutvustada meile matsidele ilusat ning korrektset ingliskeelset hääldust.
Eks ta paras pärl sigade ette oli kokkuvõtteks..
siis oleks ju pidanud mingi inglise kostüümidraama pigem ette võtma.
Fanny Hill näiteks :)
Minu arust on see film samuti meeletult ülehinnatud.
Postita kommentaar