Cosimol on hiilgav plaan. Mees kavatseb pandimaja seifi tühjaks teha. Õnnetuseks on Cosimo aga vanglas. Kuid pole hullu, tal on üks hiilgav plaan veel. Maksta rahahädas Peppele 100 000 liiri, et see süü enda peale võtaks. Õnnetuseks on Cosimo seda trikki vist varemgi kasutanud ja ametnikuhärrad Peppe puhtsüdamliku ülestunnistust uskuma ei jää. Kogemata kombel räägib Cosimo veel oma pandimaja plaani ka välja ja endiselt rahahädas Peppe, koos paari tuttavaga, otsustab röövi ise ette võtta. Õnnetuseks pole ükski neist eriti pädev kurjategija.
Suur osa filmist kulubki hiilgava plaani viimistlemisele, sest nagu kombeks on kerkib töö käigus järjest uusi takistusi esile. Keda hakkab südametunnistus piinama, kellele teevad lihtsalt südameasjad muret, ühel mehel on aga näiteks kogu aeg kõht tühi. Cosimo saab ka kogemata kombel vanglast välja, näitab üles improviseerimisoskus ja paneb toime kõige naljakama pandimajaröövi katse ajaloos.
Naljad reeglina olidki väga muhedad. Mitte midagi hüsteerilist, jalaga tagumikku keegi saanud, aga kolm korpulentset daami Piilupart Donaldi pildiga põlledes on hea muhe huumor. Samuti rõõmsat laulviit jorisedes pesupäeva pidavad kurikaelad. Õnnetuseks oli neid huumorikohti vähevõitu. Tehti üks nali ära ja siis paus. Mingit sellist priiskamist, et järjest paar kolm korda muiata oleks saanud, ei olnud.
Natuke veider tundus esiti ka see, et kuigi filmis astusid üles nii Marcello Mastroianni kui Claudia Cardinale. Ekraaniaega said paar teist tegelast aga neist kahest rohkem. Aga ju siis ei olnud veel nii kõlavad nimed, Claudia oli ainult 20 ka alles. Piiratud kogemusele tuginedes võib aga järeldada, et nii nagu ühes respektaablis prantsuse filmis peab üles astuma Gerard Depardieu nii peab itaalia omas Marcello vähemalt korra üle ekraani jalutama.
Cosimol on hiilgav plaan. Mees kavatseb pandimaja seifi tühjaks teha. Õnnetuseks on Cosimo aga vanglas. Kuid pole hullu, tal on üks hiilgav plaan veel. Maksta rahahädas Peppele 100 000 liiri, et see süü enda peale võtaks. Õnnetuseks on Cosimo seda trikki vist varemgi kasutanud ja ametnikuhärrad Peppe puhtsüdamliku ülestunnistust uskuma ei jää. Kogemata kombel räägib Cosimo veel oma pandimaja plaani ka välja ja endiselt rahahädas Peppe, koos paari tuttavaga, otsustab röövi ise ette võtta. Õnnetuseks pole ükski neist eriti pädev kurjategija.
Suur osa filmist kulubki hiilgava plaani viimistlemisele, sest nagu kombeks on kerkib töö käigus järjest uusi takistusi esile. Keda hakkab südametunnistus piinama, kellele teevad lihtsalt südameasjad muret, ühel mehel on aga näiteks kogu aeg kõht tühi. Cosimo saab ka kogemata kombel vanglast välja, näitab üles improviseerimisoskus ja paneb toime kõige naljakama pandimajaröövi katse ajaloos.
Naljad reeglina olidki väga muhedad. Mitte midagi hüsteerilist, jalaga tagumikku keegi saanud, aga kolm korpulentset daami Piilupart Donaldi pildiga põlledes on hea muhe huumor. Samuti rõõmsat laulviit jorisedes pesupäeva pidavad kurikaelad. Õnnetuseks oli neid huumorikohti vähevõitu. Tehti üks nali ära ja siis paus. Mingit sellist priiskamist, et järjest paar kolm korda muiata oleks saanud, ei olnud.
Natuke veider tundus esiti ka see, et kuigi filmis astusid üles nii Marcello Mastroianni kui Claudia Cardinale. Ekraaniaega said paar teist tegelast aga neist kahest rohkem. Aga ju siis ei olnud veel nii kõlavad nimed, Claudia oli ainult 20 ka alles. Piiratud kogemusele tuginedes võib aga järeldada, et nii nagu ühes respektaablis prantsuse filmis peab üles astuma Gerard Depardieu nii peab itaalia omas Marcello vähemalt korra üle ekraani jalutama.
0 comments:
Postita kommentaar