sina hääletad, mina vaatan

23 aprill 2010

PÕÖH (Pimeda Õuduse Öö Hispaanias) / La noche del terror ciego(1971)

Mulle väga meeldib, kui ma filmi vaadates suudan end mõne tegelasega samastada. Näiteks selle Hispaania horrori* vaatamise ajal ma püüdsin kõigest hingest ühe näitsikuga samastuda, kes on peigmehekandidaadi ja sõbrannaga rongisõidul ühte linna, mille nimi mulle praegu meelde ei tule. Hirmus tagasilöök tagas mu püüdlusi aga sel hetkel, kui sõbrantsi ja kandidaadi peale vihastanud neiu oma koti haaras ja liikuvast rongist keset mittemidagit välja hüppas.
Aga, kiire kohandumine oludega, alternatiivide kaalumine ja kõik sai selgeks. Film, kus näidatakse lihtsalt poolteist tundi mossis näoga naist omab küll potentsiaali piinavalt õudsaks olemisel, aga ette hoiatamata sotsiaalse realismiga löömine oleks lavastaja poolt alatu tegu olnud. Nii et neiu oli lihtsalt impulsiivne, nägi taamal huvitavaid varemeid ja mõtles, et läheb viskab neile pilgu peale. Lihtne ja loogiline. Samastumine oli taas täies hoos.
Varemetesse jõudnuna otsis ilmselgelt väsinud neiu kohe koha, kuhu pikali visata, et siis järgmine päev värskena kõik sopid ja müüritagused läbi käia. Oma kobistamisega ajas ta aga kahjuks üles kurjad templirüütlid, kes noore ajaloohuvilise plaanid vussi ajasid.Järgmisel hommikul hakkas lõpuks südametunnistus ka öö mõnusas hotellitoas veetnud kaaslasi vaevama ja renditud hobuste seljas ratsutati omakorda varemetesse nuuskima.
Aitab vast küll. Siiani ei ole sisus midagi üllatavat ja ega ka edaspidi suurt midagi väga ootamatut ei juhtu. Detailid on need, mis siin filmis maksavad. Templirüütlitest zombied on näiteks pimedad ja ratsutavad hobustel ringi. Umbes nagu nahkhiired, ma oletan. Või siis on nad nagu see kerjustaat, kes esmaspäevast kolmapäevani kaubamaja ees pimedat mängib ja neljapäevast laupäevani bussijaama juures kurt-tumma seltsimeest asendab.
Filmi üheks tipphetkeks on vana professori kirjeldus ühest rüütlite laialt levinud, aga mingil põhjusel ajalooraamatuist välja jäetud rituaalist, mis sisaldab nii alasti naisterahvast, hobuseid ja haljast terast. Oma vanusele vaatamata, väga muljetavaldav gorehetk.Ning muidugi ka lõpp. Kui selle rituaali puhul ma veel kahtlesin, kas enne oli Fulci või de Ossorio, siis lõpuga tegi hispaanlane itaallasele selgelt ära. Pierre Boulle praegu ei loe.


see intrigeeriv kõrvalliin jäeti kahjuks poolikuks
väga muhe vanamees, vähe veider aga ikkagi
väike erotsihetk
siin ei ole enam mingit erotsi, põletusmatus on sobilikum nimetus


*hakkasin ma filmi vaatama kindla teadmisega, et Amando on mõni väiksema kaliibriga itaalia lavastaja ja sain oma veast teadlikuks alles pärast netis taustauuringut tehes. Mehe filmograafia on küll veidi lühem, kui näiteks Fulcil ja Baval, aga näiteks needsamad pimedad surnud seiklevad veel kolmes hilisemas linateoses. Ma ise pean küll selle nime meeles.

Olemas on ka mingi värdversioon, millel on alternatiivne algus ja ilmselt see rituaali koht välja lõigatud ja nimeks Revenge from Planet Ape.
Ning vist on kuskil olemas ka mingi box-set nimega Mark of the Devil, kus lisaks sellele filmile on ka paari teise hispaania lavastaja tööd sees. Amazon laiutab siinkohal käsi.

4 comments:

Ulmeguru ütles ...

Ohhhooo, mis pärlid on pinnale ujunud... nägin kogu seda ratsutavate surnute sarja miskil suvel (1995/96) RTL-i vahendusel ning mitmed kohad on tänaseni positiivselt meeles... olen seda esimest vist kusagil ka oma lemmikute hulgas nimetanud... :)

Kalver ütles ...

kõige lahedam on, et see pärl pinnale ujudes veel mitu venda kaasa vedas, Hispaania '70 horror on senini täiesti tume maa olnud.

Jaanus (Xipe) ütles ...

Ma kandsin vahepeal Metsavana filmineljapäevakutel ikka esimest Pimedate surnute filmi kaasas, et see üks kord ära vaadata, aga näe, päris vaatamiseni pole kunagi jõudnud.

Kalver ütles ...

Järgmine kord läheb loosi, ma Metsavanale kiitsin seda juba samal õdagul, kui filmi ära vaatasin. Võttis mehel kõrvad liikuma.