Taevalikud olendid

Vanarahvas ütleks selle peale, et sööda hunti, palju tahad, see vaatab ikka metsa poole. Telli Peterilt üks südantlõhestav draama, see pritisib ikka kõik kohad verd täis.
Heavenly Creatures(1994) on ühe based on real events filmi kohta küllaltki tõetruu. Kaks sõbrannat otsustavad, et miski ei saa seista nende saatuse vahel, isegi kui selleks miskiks on ühe tüdruku ema. Saatus? Stsenaristid Hollywoodis. Oh irooniat, suvaline lavastaja lööb tühipaljast stsenaristi iga kell. Ristiisa ilmus 15 aastat liiga hilja.Üheks filmi trumbiks on siis teismeliste tüdrukute mõttemaailma ekraanile manamine. Ülesanne mille tegi oluliselt kergemaks Pauline Parkeri harjumus päevikut pidada, mis muidugi tõstatab koheselt küsimuse, et kuidas selline materjal filmimeeste kätte sattus. Läksid lihtsalt asitõendite lattu ja palusid kenasti? Et mul puudub isiklik kogemus teismeliseks tüdrukuks olemise kohta, siis saavutatud tulemuse tõetruuduse kohta oskan öelda, et tundus täitsa pädev. Aga selle fantaasiamaailma juures oligi visuaal palju põnevam osa. Eriti just see, kuidas siin ja seal selliseid pisikesi gore elemente sisse vupsas. Kujutasin elavalt ette, kuidas Jackson närviliselt võtteplatsil ringi tammus, stressipalli pigistas ja tasakesi pomises, et võta ennast kokku mees, see ei ole sul mingi Braindead, mõtle väikeste karvaste loomakeste peale.Filmi parim osa oli aga viimane veerandtund, kui lolli näoga ekraanile vahtisin ja omaette tasakesi pomisesin, et kas nad päriselt teevadki seda? Plaanimine plaanimiseks, aga no kurat kui külma kõhuga peab olema, et ühel hetkel emaga koos tassikest teed nautida ja järgmisel ta poolikuga telliskiviga surnuks peksta. Äkkvihast ma saaks kuidagi aru, aga selline külmaverelisus ajab judinad peale. Ja seda vaatamata sellele, et film algas stseeniga, kuidas neiukesed verega kaetult mööda metsarada jooksevad.

Ingli lahkumine

Karjuva ebaõigluse leevendamiseks märgin ära, et meelelahutusmaailm jäi eile Farrah Fawcetti võrra vaesemaks. Tema poistelembuses ei olnud midagi loomuvastast. Puhka rahus.

Einäe kurjavaimu

Et zombistripparite vaatamine oli juba varakult välja kuulutatud, siis loogilise jätkuna tekkis idee veel midagi sama kehva vaadata. Eriti Heade/Halbade Filmide Kullasalvest - 14.90 maksvate plaatide hunnikust välja valitud See No Evil(2006).
Seltskond seadusega pahuksis olevaid noorukeid, pooled tugevamast ja pooled nõrgemast soost, viiakse mingit vana maja koristama ja seeläbi siis ümberkasvama. Aga see ei ole vana maja, ega midagi, kui seal üks hullunud pervertmaniakk ringi ei jookse, keda lapsepõlvest saati karvaste peopesade ja pimedaks jäämisega hirmutatud on. Nii et täiskasvanuna on mehe ettekujutus täisväärtuslikust kohtingust tihedalt lehmakettide, riputuskonksude ja peeglitaguses maailmas ennastunustava keharüvetamisega seotud.Kõlab ju hästi/halvasti? Rob Zombie ehk suudaks siit midagi mõistliku välja ponnistada, aga tegelikult suutis Gregory Dark ka (nagu hilisem uurimustöö paljastas, siis muuhulgas ka filmi The Devil in Miss Jones V: The Inferno(1994) lavastaja). Puudus liigne jobutamine, välditi ka seda eneseparoodia mädasood, et pärast oleks hea öelda, et ega me ju siis seda tõsiselt ei mõelnud ning gorestseenid olid piisavalt leidlikud, piisavalt maitsekad ja nende vahel ei unustatud ka niisama pinget kruttida.
Et siis võttes taustsüsteemiks samal õhtul vaadatud paljad zombied ja samasse hinnaklassi kuuluva Skinned Deep(2004) on See No Evil ikka väga ja väga hea film. Õhtu esimese filmina oleks ilmsesti kehvema mulje jätnud, aga tüki küljest selle vaatamine kindlasti ei võta.

Elavad surnud viskavad riided seljast

Ning selleks õnnetukeseks kellele eelmises postis mainitud saatusenöök osaliseks saab on Zombie Strippers!(2008). Meenutas sellist vana nalja, kuidas pornograafiliste filmide arvustamisele pühendunud filmikriitik/blogija käest uuritakse, et kuidas see hindamine siis ikka täpselt käib. Mille peale mees vastab, et kui enne seanssi jalga tõmmatud võimalikult kitsad püksid veel pärast kanda kõlbavad, siis oli jura.
Selle mõistulooga ma siis üritasin vihjata, et striptiisitasandil film ei töötanud. Seni kui neiud veel puhtad olid siis natuke isegi töötas, aga krampides kaameramees ei suutnud kuidagi oma objektiivi paigal hoida ja nii see pilt suvaliselt mööda saali ringi hüppaski, vahel puhta juhuse läbi ja tänu kõikvõimsale tõenäosusteooriale ka stripparitel peatudes. Edasi läks aga kehvemaks, võibolla muidugi olen mina liiga peps, aga tükkideks lagunev, vere ja mädaga kaetud naisekeha mul mingeid mõnuvärinaid esile ei kutsunud.Ökaõudusfilmi tasandil ka ei töötanud. See on siis nii halva filmi tasandil mis juba uuesti heaks muutub. Selleks oli ta natuke liiga idiootne ja natuke liiga maitsetu. Ei tööta see asi lihtsalt niimoodi, et nimelt kõike hästi halvasti teed. Mõtled et roomad lati alt läbi ja ongi üks ökaõudukas valmis. Lahe ja naljakas ei ole mitte see, kui meelega läbi kukutakse. Lahe ja naljakas on see kui üritatakse ja haledalt läbi kukutakse. Rohkem lahe kusjuures.
Kui Jay Lee peaks ühel hetkel teatama, et tema filmimehe päevad on nüüd möödas, siis oleks see valus pauk tandemile Alka/Seltzer, minu päeva muudaks see sõnum vaid paremaks. Vaadake parem Bordello of Bloodi(1996).

Rokkiv laevuke

Absoluutselt viimasel The Boat That Rocked(2009) linastusel Tartu suurimas kinokeskuses juba mõnda aega tagasi pääsesin ma napilt piinliku olukorda sattumisest.
Parim aeg millal filmi vaatamise asemel kinosaalis millegi veel meeldivamaga tegeleda annab on päevane seanss filmile mida on juba paar nädalat kedratud. Saalis oli kuus inimest (kui kedagi peaks muidugi selline infokild huvitama, ega mina ka täpselt ei tea, ma olen ikka siiani filmide pärast kinos käinud, aga no vana pervert nagu ma olen, fikseerisin kohe olukorra ära ;). Ja napilt napilt oleks ma neile ülejäänud neljale suutnud jätta mulje, et ma Siidiliblikaga koos mitte filmi pärast kinno ei ole tulnud, sest nii kui esimene laul käima lükati oigasin ma vaikselt mõnust ja vajusin istmel lebosse ära. Võibolla oli see Kinksi All day and all of night ja võibolla ei olnud ka, vahet ei ole, enamik filmis kasutatud laule oleks sellise efekti andnud.Muusika ja Richard Curtis olidki need kaks asja miks ma kinno läksin ja pettuma ei pidanud ma kummaski. Liigne pikkus, mida mõnes kohas ette heidetud on mind ei seganud. Tähendas see ju lihtsalt rohkem muusikat ja kui parasjagu muusika ei mänginud, siis lugesid inimesed ette Richardi mõttevilju. Mis olid naljakad. Maailma kõige olematu huumorimeelega ministri paremaks käeks sai Twatt. Hindamatu. Richard on üldse sellistes asjades osav. Kuidagi oskab ta sellise suheliselt pretensioonitu idee suhteliselt pretensioonituks käsikirjaks kirjutada ja mõnel juhul ka ise suhteliselt pretensioonituks filmiks lavastada, aga see tulemus on ikka palju paremini seeditav, kui suurem enamik ameerika analooge.Igatahes täielik puhas chill. Ilmselt nautisin ma selle filmi vaatamist sama palju, kui ma oleks nautinud pimedas saalis mõne muu asjaga aja viitmist, mida ma küll ei teinud, nii et hetkel ma võrdlen ühte asja ühe teise asjaga mille mõnuastme kohta mul tegelikult andmed puuduvad. Ühtlasi püüan kõiksusetasakaalu huvides järgmise posti läbinisti negatiivse kirjutada.

väike erootiakalaeng siis ka lõpetuseks

Lunastaja neljas tulemine

Raske on see staaride elu. Käi jõusaalis ja määri ennas beebiõliga palju tahad aga noort liha tuleb nii palju peale kogu aeg, et tänasest seksisümbolist saab homseks juba mõttetu karakternäitleja. Jason Statham võib ju täna veel kunn olla, aga nüüd on siis keegi Sam Worthington üles vuntsitud ja kaamera ette lükatud ning kohe valusalt Jasonikesele kanna peale astumas.
Üldjoontes sellesisulise avalduse tegi siis Siidiliblikas, kui ma pärast Terminator Salvation(2009) lõppu uurisin, et kuda meeldis. Mis tõi esile kõige karjuvama ebaõigluse selle uusima installatsiooni suhtes, mis väidetavalt pidavat siis uue triloogia avalöögiks olema. Naistele mehekeha oli, meestele naisekeha praktiliselt mitte. Neiu Kuu Verihea (ei suutnud kiusatusele vastu panna, tegelikult siis Moon Bloodgood) küll ringi askeldas ja korra mõtles et rebib ka rinnad paljaks, aga ikka vähe näidati teda.Enamus aega olid ekraanil kas mehed, robotid või plahvatused, enamasti kõik kolm korraga. Ja kuigi nende plahvatuste ja muude eriefektide tehnilise teostuse taseme kohta pole ühtegi paha sõna öelda, siis globaalse majanduskriisi tingimustes jäi mind vaevama küsimus, et milleks selline pillamine. Milleks selline üliküllus, tosinad erinevad robotid, esimeses osas oli üksainuke T-800. Nagu oleks karusselli peal järjest kiiremaid tiire sisse võtnud.Peaaegu õnnestus lugu ise selle effektide lasu alla ära matta, millest oleks kahju olnud, sest lugu oli ju täitsa korralik ja piisavalt põnev. Kohati küll mitte kõige loogilisem, aga siiski piisavalt kobe. Esmakordselt Helena Bonhami kehastatud vähist puretud doktorit nähes käib peast läb hirmus mõte, et kas see on nüüd siis Sarah vä. Ning see kergendus aitas edaspidiste koperdustesse sallivamalt suhtuda. Päris lõpuni välja. Peaaegu. Südamesiirdamine välilaatsaretis! Misery kammitseks need stsenaristid sellise liigutuse peale kiiremini ära, kui nad jõuaksid "I'll be back" öelda.
Ehk siis tavalise suvise möllufilmina käras küll. Efektid avaldasid muljet, lugu käras ka, naistele musklis mehekeha veel boonuseks. Terminatori saaga enda mõõdupuuga võttes - selgelt parem kui kolmas osa, mis just eriti raske saavutus ei ole, aga sama selgelt kehvem kui esimesed kaks.

Keiser, pagar ja savimehike

Muinasjutufilmidega jätkates siirdume mõned sajandikesed hilisemale Tšehhimaale, kus suhteliselt äkilise iseloomuga keiser peab maid jagama keldris sussutavate alkeemikute, trooni ihalevate aadlike, ülbe pagariselli ja savimehikesega. Filmiks siis Cisaruv pekar a pekaruv cisar(1952).
Jättis sellise kergelt kokkulaenatud mulje. Tükike siit teine sealt, ei tahaks küll uskuda, et tšehhidel selline muinasjutt tegelikult olemas on. Hakkaja talupoeg, kes juhuslikult näeb välja täpselt nagu keiser ja sellest tulenev segadus, muuhulgas ka klassikaline peeglistseen, on ju printsi ja kerjuse loo mugandus (mis omakorda on veel kindlasti mingi loo ümberjutustus). Golem ka ei seostu esimese hooga (ja teise ja kolmandaga) mitte Tšehhimaaga, mis tekitas küsimuse, et kas tegemist on siis tõesti nii vaese rahvusega, et neil isegi omi rahvapärimusi ei ole, mida filmiks vändata oleks kõlvanud. Alkeemikute nokitsemised ajasid tegelikult naerma ka, minu isiklik lemmik oli mees, kes püüdis sepavasaraga tinas aatomeid ümber paigutada, aga ikkagi jäi peaaegu lõpuni välja segaseks, kas tahetigi lihtsalt niisama pulli teha või oli mingi tõsisem eesmärk ka.
Rahvusvahelise turule mõeldud filmis (pikkusega 104/112 minutit, oleneb mis allikat uskuda) ei olnud. Tehtigi lihtsalt koomuskit. Selles pikas versioonis oli aga küll. Lausa selline eesmärk, et võttis oma ootamatuses ja võimsuses lausa hinge kinni. Ja kui šokk möödus siis oleks tahtnud tasakesi nutta tihkuda, et muidu korralik film sellise nükkega ära rikuti.

Kiievi Kaitseingel

Eriline maalikunstinautleja ei ole ma küll kunagi olnud, aga on kaks pilti, mis panevad käima mõtteahela, mille teises otsas suvi ja koolivaheaeg ning puuoksast ja kilukarbist meisterdatud DP. Üks on see kolme karupoja pilt ja teine on see kolme vägilase pilt.
Karupojad ripuvad siiani vist vanaemal seina peal, see raamat mille kaanel vägilased poseerisid on teadmatult kadunud. Pilt oli aga vägev. Eriti kui arvestada, et soome kanalitest ei osanud ma undki näha ja mootorratturhiired olid ka veel kauges tulevikus. Aktiivsoomusest turvised, haljas mõõgatera, hiiglaslik sõjanui, vibu mida lihtinimene vinnagi ei jõua tõmmata ja hobused, karvased kui põrgulised aga sama võimsa väljanägemisega, kui need mehed kes neil kukil.
Ei teadnud ma siis mis lugu nende vägilaste taga oli ja ega ma sellest väga ei hoolinudki. Pilt töötas niisamagi. Aga loomulikult on venelased oma kangelastest ka ühe toreda filmi vändanud, Илья Муромец(1956). Kuidas põdur talumees imeväel jalad alla võtab ja kodumaa kaitsele tõuseb. Ratsuks küürselg sälg, naiseks imekaunis Vasilissa, kaaslasteks Dobrõnja Nikititš ja Aljoša Popoviš ja vastasteks lohe Gorõnitsh, Röövel Ööbik ja mingid Tugarid. Kõik olulised märksõnad, mis aga lisaks pildile toovad meelde ka kohustuslikud anekdoodid, millega venelased ainult oma kõige armsamaid kangelasi austavad.Et kui see pilt ja kui need märksõnad ja anekdoodid juba ette mingeid emotsioone ei ole tekitanud, siis film ise ka ilmselt väga rõõmust hüppama ei pane. Küll korralik fantaasia, täpselt selline nagu venelased neid ikka tegid ja nagu neid pühapäeva hommikul ikka näidati. Massistseenide pealt kokku ei hoitud aga eriefektid olid sellise kummisema maiguga, mis LOTRi põlvkonnale äkki vähe vastumeelseks võib osutuda. Meile igatahes meeldis. Hakkasid kõik eelteadmised ilusasti tööle ja klõpsatasid paika ja film sai sellest ainult vunki juurde.

Lohe Gorõnitsh on Kiievi peale lendamas ja rahvas läheb oma kangelaste käest abi paluma. Aljoša Popoviš hakkab aga rääkima, et ei teagi nüüd vibul sai just nöör maha lastud ja heimaal on loog ka maas ja ehk mõni vanem seltsimees aitab. Dobrõnja Nikititš vangutab ka kahetsevalt pead, et mõõk on sepa juures teritamisel ja hobune vaeseke hakkas ka just hommikul lonkama ja et ehk on mõnel teisel vägilasel mahti see väike suts ära teha. Ilja Muromets laseb aga inimestel vaevalt oma mure ära rääkida, kui juba on soomusrüü seljas, nui vöö peal ja mees krapstigi hobuse seljas. Rahvas lööb muidugi heast meelest käsi kokku, et teised hakkasid ei tea mis vabandusi tooma aga et sina Iljake oled meil kohe nii hakkamist täis. Mispeale Iljake hobuse seljast mühatab, et ega ei ole siin jah aega kokutada midagi, põgeneda on vaja.

Ilsa, SS Hundilita

Blond bombshell Ilsa oli kui hüpiknukk, mis ikka ja jälle oma kastist välja vupsas ja meelde tuletas, et kui sa ei ole näinud teda SS mundris, siis sa ei ole midagi näinud. Ilsa, She Wolf of the SS(1975) pidi olema kõigi expoitationfilmide ema, kõige jälgim, kõige šokeerivam, kõige kõige.
Kes ei tea, siis on võetud women in prison konseptsioon ja sellele sõlm peale keeratud. Pahad vangivalvurid on riietatud natsikostüümidesse. No ja et sellise filmi sihtgrupiks on oma räpastes koobastes plaadivirnade vahel elavad filmifriigid, kes reeglina on meessoost, siis nii piinaja ja piinatavad on suures osas naised. Ja piinamise mõistet tuleb siinjuhul väga laialt mõista, on nii traditsioonilisemat, katlas keetmist ja kehaosade eemaldamist, kui ka alternatiivsemat, non-stop sex show.Aga ei hakanud see kaadervärk tööle, ei šokeerinud. Ega neid jälkuseid tegelikult ju väga detailselt ei näidatud ka, kas seisis lihtsalt keegi ees või siis oli ketšupipudel kaadrisse unustatud. Ainus selline tõeliselt ränk stseen oli õhtusöögilauas neiuga, kes jääkamakal tasakaalu pidi hoidma, ülejäänud olid lihtsalt pildikesed inimestest oma tööd tegemas. Ei mingeid emotsioone, ei mingit kirge. Seksiga sama lugu, tehti mis lavastaja oli käskinud ja koostati samas poenimekirja.
See osa minust, kes tahtis läbi raputatud saada, on selle üle muidugi nördinud. Samas ega ma mingit snuff filmi ka näha ei oleks tahtnud, kuidas nahkmaskis Ilsa käib ja tasakesi naeru pugistades käed küünarnukkideni veriseks teeb. Minu taluvuspiirini jäi praegu aga veel kõvasti maad ja just seda ma filmile ette heidangi. Need harvad korrad, kui ma sellist kraami vaatama asun, siis ma tahaks, et saadud doosist pikaks ajaks jaguks. Ei olnud siin seda loodetud vurtsu.
See on nüüd muidugi lihtsalt oletus, aga ma arvan ennast ka teadvat, kuhu see punch kadunud on. Teise Maailmasõja lõpust on möödunud 64 aastat, minu jaoks ei seostu natsikostüüm millegi isklikuga. Mul ei teki sellega seoses mingeid mälupilte. 1000 aastane reich ja tema sümbolid on lihtsalt osake ajaloost, küll negatiivse varjundiga osake, aga ei midagi rohkemat.

lõpuks vuras õuele Hans Gruber oma pisikese tankiga ja ajas asjad jonksu

Robotitest ja inimestest

Neljast eraldiseisvast lühiloost koosnev Robot Stories(2003) tegelikult petab vaatajat, kui kolmas (kõige nõrgem) lugu välja arvata, siis ülejäänutes on robotid rekvisiitide, või no ütleme siis et katalüsaatori rollis, lavastaja ja stsenaristid Greg Pak tegeleb siiski rohkem inimestega ja inimlike probleemidega.

Esimeses loos antakse potensiaalsetele lastevanematele harjutamiseks robotibeebi, kellega karjääritegemisele keskendunud naine kuidagi hakkama ei saa. Isiklik lemmik. Alul tallatakse küll sellist laia ammututtavat rada, kogu aeg on võimalus õhus, et armas väike robotike oma uue perekonna vastu üles tõuseb ja mässama hakkab ja emakese pea teistele hoiatuseks teiba otsa torkab. Tegelikult aga on püant küll samavõrra efektne, aga hoopiski üllatavam.

Järgmine on lugu emast, kes koomas lebava poja loodab tagasi elule meelitada sellega, et tolle robotikollektsiooni täis kogub. Küllalt nukker vaatamine tegelikult, kuidas vanakraamikauplusi ja garage sale pidi tormav ema tasapisi lepib sellega, et tegelikult on see tema enda südametunnistus mida ta nüüd selle suhteliselt lootusetu ettevõtmisega rahustada püüab.

Kolmandaks pakuti aga sellist rõvedat näppu viibutavat käkki, et sellega rikuti kogu üldmulje ära. Robotil on ka tunded. Robot on ka võimeline armastama. Robot ei ole ainult inimese teenriks loodud. Robot keerab sul kaela kahekorra ja paneb su pea tokki otsa teistele hoiatuseks, kui sa tal teise robotiga vooluahelaid ühendada ei lase. Igav ja etteaimatav.

Neljas ja viimane segment sellest, kuidas vananev skulptor peab otsustama kas surra pärissurma või lasta enda mõistus kopeerida suure ühisesesse andmebaasi ja hologrammina hologrammide maal igavesti elada. Tuletas meelde ühe sarnasest ideest kantud lühijuttu, kuidas suurel enamikul inimestedest oli naha alla üks pisike kiibike topitud, mis lubas neid surma korral taaselustada. Aga uuel õppeaastal tuli klassi üks uus tüdruk, kellel sellist kiipi ei olnud. Tänu õnnelikule juhusele ja Baasile saan nimetada ka autori ja pealkirja: Eric Brown - Onward Station.

Kokkuvõtteks siis üks säravalt hea, kaks korraliku keskmist ja üks rõvedalt kehva. Kui millegi kallal veel norida, siis pealkirja järgi ootasin rohkem ulmelisi ideid ja vähem tavaliste inimeste toimetamisi.