Zetodest Musapäevadeni

Pikk ja tihe nädalalõpp on nüüd möödas. Mina nägin Saturni rõnga ära, ärksamad inimesed pidasid mõttetalguid ja tudengitel olid kevadpäevad.
Muuhulgas astusid neil kevadpäevadel üles ka Zetod. Ootamatult meinstriimiks muutunud folk-rocki viljelev bänd, R2 valis nad vist ju lausa Aasta Uueks Tulijaks. Igatahes oli Vabaduse puiesteele lava üles seatud, neli rahvariietes meest ronisid sinna otsa ja andsid minna. Isikuna, kes ei ole kunagi Viljandi folgil käinud ja keda selline muusika üldjuhul täiesti külmaks jätab, siis seistes seal suhteliselt lava ees, jalga päris tatsuma ei võtnud, aga pea hakkas tasakesi nõksuma küll. Üks asi need mõnusad rokirütmid, mis sinna põdrajahi ja lambatapu ja kargutamislugude ette ja taha ja vahele käisid, teine aga see, et 10 meetri pealt lööb lava pealt tulev energia kenasti mõnukeskusesse ja hakkab rahvamassis kaasa resoneeruma. Mitte et ma nüüd folgile tahaksin minna, aga käras küll.
Sellest lavast kiviviske kaugusele jäi aga üks teine lava, millel tol hetkel toimus Tartu Muusikapäevade neljas kontsertetendus. Ja no mis siin salata, ma oleks väga hea meelega hoopis selle teise lava ees viibinud, ma oleks väga hea meelega nende kõigi nelja erineva kontsertetenduse lava ees viibinud. Aga...
Esiteks 350 krooni per kärss per kontsert, neli kontserti kaks inimest 2800 krooni. Paljuvõitu nagu. Ja teiseks ja palju suuremaks agaks, mille kuradi pärast kogu see programm siseruumides toimus? Ma tean küll, et isegi niimoodi kontserdisaalis tooli peal istudes saab elamuse kätte, aga miks ma peaks rahulduma sellise tingliku elamusega. Ei tahaks küll uskuda, et ma olen ainuke, kelle arvates sellise võimsa ürituse, 24 loomingulist kollektiivi, õige asukoht oleks vabas õhus. Tahan viskan lava ees näppu, tahan lähen külitan kuskil rohu peal, libistan õlut ja ajan sõprade tuttavatega juttu. Kõlab ju loomulikumalt, kui pimendatud kontserdisaalis hardas vaikuses näiteks Singer Vingerit kuulata. Hardi ju ei oskagi nii laulda, kui publik teda ei aita. Pean ma tõesti uskuma vandenõuteooriat, et needsamad inimesed, kes kolmkümmend aastat tagasi esimesed Levimuusikapäevad korraldasid, tegid seda nüüd samade esinejatega samadele inimestele uuesti. Nostalgiatripil kergelt kiilanevad kõhukad härrasmehed. Olite siis tõesti teie selle ürituse sihtgrupiks?