Kauaoodatud, täpsemalt siis neli kuud, Обитаемый остров: Схватка(2009) on nüüd lõpuks kohal. Tegelikult siis juba mõnda aega tegelikult, sest kauni kevadega koos on blogisse väiksemat sorti ikaldus saabunud. Aga pole hullu, Postimees avaldas oma arvustuse ka alles mõni päev tagasi. Täiesti teadlikult ei ole ma siiani aga Metsavana posti veel lugenud, kuigi kogemus ütleb, et ega see mind ei päästa, niikuinii kirjutan samadest asjadest.Ootasin vist liiga paljut, sest ausalt öeldes olen sutikese pettunud. Esimese osa suhteline originaalitruudus jätkus osaliselt ka teises, ainult et kogu aeg oli tunne, et lavastajal on kuhugile kiire. Nagu oleks tahtnud kohustuslikud asjad kähku kaelast ära saada, et siis endale südamelähedasemate tegevuste juurde siirduda. Ehk siis mutantide ja valge allveelaeva juurest kiiresti tankilahingusse ja järgnevast segapudrust kiiresti kahe gigandi vastaseisu juurde.
umbes selline näeb üks muljetavaldav lennuaparaat välja
Aga no mitte sellist filmi ei tahtnud ma näha. Kui ikka algallikas on ees, siis selle muutmiseks peaks küllalt oluline põhjus olema, muutmine lihtsalt muutmise pärast, milleks? Vana karvane nõid koosolekul tarka panemas vs kinniteibitud suuga jõmpsikas kuskil augus. Algallikas 1:0 Muutus. Hiiglaslike tiibadega tosina mootoriga propellerlennuk vs lendav kast. Algallikas 2:0 Muutus. Ja seda rida võiks jätkata veel. 
oleks muidugi võinud ka hullemini minna, seda oleks võinud ju valge allveelaeva pähe esitada
Isegi see tankilahing. Võiks ju arvata, et vähemalt see lööb su tooli pealt põrandale maha, paneb hirmust kätega pead varjama aga siiski sõrmede vahelt vaimustusega ekraanile piiluma. Tõsi, algas kõik hästi, kui kaadris oli kümmekond päris tanki. Värisesid ja mürisesid ja jätsid igatepidi hea mulje, aga kohe kui läks ära üldplaanile, karjus ekraan kõva häälega CGI ja lõpuks kui efektimehed ise ka oma viga taipasid, täideti ekraan tervenisti tolmuga ja nimetati seda suureks pauguks.
Üks tõeliselt hea asi oli õnneks ikka ka. Ränduri ja Tarkpea omavaheline vägikaika vedamine. Juba esimeses osas oli see hea vaadata, aga nüüd teises keerati vinti veel juurde ja et keegi neile väga konkurentsi ei pakkunud, siis said mehed kohe eriliselt särada. Maksim kaotas ju oma rõõmsameelsusega koos ka olulise osa võlust, sellise kibestunud maailmaparandaja roll Vassilil väga hästi välja ei tulnud, pealegi olid ka ta kaunid lokid enamus aega mingi peakatte alla peidetud.
Üldiselt olen ma aga valmis tunnistama, et kõigele oma virisemisele vaatamata tänan Fjodorit tehtud töö eest ja kunagi tulevikus katsun kindlasti mõlemad osad jutti ära kaeda. Aga raamat on ikkagi parem.
Strugatskite teemal natukese jätkates, siis lõpetasin just "Raske on olla jumal" lugemise ja kaalun ka samanimelise filmi vaatamist, kuigi karta on, et eks need muljed saavad umbes samasugused olema. See planeeritav uusversioon teeb aga suisa ettevaatlikuks "Arkanari veresauna kroonika", nime järgi on rõhuasutus väga vale saamas.
0 comments:
Postita kommentaar