Uudised kodusel plaadiriiulil

Kui filmidest kirjutamisega ma veel kuidagi hakkama saan, siis muusika osas on olukord palju hullem. Ja seda vaatamata sellele, et kui minu filmi DVD kollektsiooni saab ühe käe sõrmedel üles lugeda, siis muusika CD osas on olukord palju rõõmsam. Kõik hoolikalt valitud ja valdavalt eestikeelsed plaadid on ka kenasti arvutisse tiritud ja pakuvad mulle tihti seda rõõmu, et blogi sissekannete tegemise ajal taustal mängivad.

Ja see vaieldamatu eelis ongi põhjuseks miks mu filmikogu kiratseb ja muusikakogu tasa ja targu kasvab. Ei ole mingit takistus miks ma ei või näiteks Eliidi Kosmoseodüsseiat ühe õhtu jooksul ka kaks korda kuulata, kui tuju tuleb. Filme mida ma viitsiks kaks või enam korda vaadata on oluliselt vähem ja see vaatamine oleks ka palju suurem ettevõtmine, kui muusika kuulamine.

Aga jah, et neist plaatidest kirjutamine minu oskuste hulke ei kuulu, siis piirdun siin hetkel viimaste lisandunud eksemplaride mainimisega. Toe Tagi Kõik on formuleerimise küsimus, No-Big-Silence Starstealer ja Pantokraatori Valge Raamat, mille vahel kogunisti kolm plaati.

Ning kui juba ka kirjasõnast juttu tuli, siis õnnestus hiljuti teha ka sellist kaupa, kus veidi peale kolmesaja raha eest omandasin Tumeda Torni kolm esimest köidet, mis on vähem kui praegu Calla Huntide (5. osa) eest küsitakse. Esimest olen juba ka veidi lugeda jõudnud ja siiani veel ei kahetse oma rahapaigutust. Koduses raamaturiiulis seisev teos on ka muideks palju südantsoojendavam vaatepilt, kui üks DVD. Esimese raamatu eessõna juures oli veel kõige südantsoojendavam fakt, et Stevie oli kirjutamiseks inspiratsiooni saanud ühest toredast filmist nimega The Good The Bad and The Ugly.

Nõel

Üle mitme setme nädala katsun siis ühisvaatamisele ka oma väikese õla alla panna ja poolvägisi pihku pistetud filmi kohta mingi postituse valmis nokitseda. Ei tea nüüd kas see on mingi oluline näitaja, aga tegelikult meelitas sellenädalane kohustuslik kava, kasahhide Igla(1988), palju rohkem vaatama, kui eelmise korra porr (mitte et mul midagi hea porri vastu oleks).
Ei hakanud ette uurima mis filmiga tegu ja ei ole ka järgi mingit taustauuringut teinud, aga nagu tiitritest välja võis lugeda, siis oli võetud üks kuulus (paljas oletus, ma olin liiga noor veel siis, et neid mäletada) bänd Kino, telliti nende käest heliriba ja pandi nende enamvähem sileda välimusega laulja perestroikaaegsesse Alma-Atasse korda looma. Endist tüdruksõpra nõela otsast päästma. Selline mõistulugu siis. Et tuleb taigast/kõrbest/auulist selline noor ja tugev mees ja sätib kõik jälle korda. Lööb liigkasuvõtjad/narkoparunid/mafioosnikud kirikutrepilt laiali.
Kõlab kuidagi segaselt? Oligi. Põneviku kohta oli liiga palju kunstilisi kaadreid. Kunstilise filmi kohta oli liiga palju kung-fud. Mis mind isiklikult kõige rohkem häiris oli see pidev kellaaja näitamine. Stseen lõppes, teine algas ja sinna vahele näidati kellaaega. Milleks?
Küsimus mis mind vaatamise ajal kõige rohkem huvitas oli hoopiski see, et mis aastal see film vändatud on ja kuidas on võimalik, et suurel Nõukogudemaal, kus kerjuseidki ei olnud, nüüd äkitse sellisest probleemist film on tehtud. Et oleks see film valminud kümmekond aastat varem ja näiteks Mosfilmis, siis oleks ma tunnustavalt ümisenud. Praegu ma ei teagi. Ei jätnud head muljet. Isegi nostalgiaelement ei pääsenud löögile.
Lastes oma küünilise poole vallale ütleks, et lavastaja oli eluaeg tahtnud teha filmi oma koduauulist, telliti talt aga blockbuster, no ja läkski kompromissile välja. Mingi hinne ka siis arvepidajale, 5/10.

muidu kena neiu, aga natuke imelik, hetkel ta ei ole ju laksu all?

hüppas nagu isake Fjodor ja kõnet pidas nagu isake Stalin, aga muidu kah väheke imelik poiss, kindlasti mitte selline, kelle kambas ma hea meelega hängiksin.

Termikas: Osa 3

Aastad on möödunud ja mõtsin, et haavad on juba piisavalt kinni kasvanud, et võiks uuesti ette võtta ja neljanda osa ootuses ka selle õnnetu kolmanda teistkordselt üle vaadata. Terminator 3: Rise of the Machines(2003).
Kui kunagi on olnud üks film, mida ma väga tahaks sundida endale meeldima, siis on see T3. Esimest ja teist osa kombineerituna olen julgelt üle kümne korra näinud, nii et seda kolmandat sai kunagi kergelt öeldes suurte ootustega vaadatud. Kehva oli. Siis oli kehva ja ka nüüd üle vaadates ikka oli kehva. Arnold oli iseenda karikatuur, vana ja kortsus ja neid niiöelda eneseiroonilisi tsitaate oli suht piinlik vaadata. Stiilis ma olen küll vana ja kortsus, aga kunagi me tegime vaata kui head filmid, nii et see et me praegu siin mingit käkki kokku klopsime ei tohiks ju midagi lugeda.
Sarah Connor. Mitte küll maailma kõige apetiitsema välimusega neiu, aga lahedusfaktorilt raudselt E. Ripley klassi tegelane. Ning samuti nagu hiljem pani puusse SC Chronicles, pani puusse ka film. Suvalisele neiule rebenenud maikasärki selga tõmmates ei saa Sarah Connorit ja suvalisele neiule latekskostüümis selga tõmmates ei saa ka piisavat asendust.Muusika. Teise osa tunnusmeloodia on üks ütlemata kõva lugu ja kui kolmas osa mõtles, et piisab sellest, kui lasta see lõputiitrite ajale jooksma ja kõigile jääbki ainult see meelde ja soundtrackist jääb kõrvadesse meeldiv kuma, siis läks see kalkulatsioon küll täpselt pihta. Aga see ei varjanud fakti, et ülejäänud soundtrack oli täiesti unustusväärne.
Nii et ei midagi, proovin siis ehk kümne aasta pärast jälle uuesti. Aga neljandat osa lähen ikka vaatama, kasvõi selle pärast, et pärast jälle esimesi kahte ülistada saaks.

Inglid ja langenud inglid

Suur kuri hunt Cinamon korraldas taas keset nädalat ühe Yzzi päeva, mis iganes tähendus sellel kauni kõlaga sõnal ka ei oleks, mis sisuliselt tähendab seda, et kaks inimest saavad kuuekümne krooniga kinno ja vaene lahja pörsake Ekraan vaadaku vesise suuga pealt, kuidas massid Riia mäest alla voolavad, nende kantsist mööda.
No ja et kallis kaasa pidas Star Treki nime järgi mingiks õudsaks multikaks, siis tulin välja geniaalse plaaniga, kuidas esmalt vaatame ühe filmi, siis käime vetsus ja siis vaatame otsa veel Angels & Demonsi(2009) ka ära. Nagu pärast selgus siis Trek meeldis talle kokkuvõttes oluliselt rohkem. Mille üle mul ainult hea meel on, sest kuigi A&D'l on lootust jääda mälusse rohkemaga, kui see Da Vinci Code(2006) õnnestus, sellega et seal Tom Hanks mängis, siis oli tegemist ikkagi lootusetult keskpärase meelelahutusega.Aga et ma rohkemat ei oodanudki, siis õnneks ei ole ma ka filmis endas väga pettunud. Milles ma pettusin, olid need mõistatused. Oleks ikka korraliku geberniiti tahtnud, sellise kus ekraanilt tarka pannakse, lausest lehm munes autobussis midagi sügavamõttelist välja imetakse stiilis tarka, mitte ei joostaks ühe kuju juurest teise juurde, sest eelmise sõrm näitas sinnapoole ja järgmise odaots teisele.SPOILER. Paar labasust jäi veel silma. Palgamõrtsuka autoga õhku laskmine on lihtsalt puhas laiskus, oleks võinud ka midagi originaalsemat välja mõelda. Ning kui on kaks tegelast, kellest ühte näidatakse ainult heast küljest ja teist hullu kahtlasena, siis lõpuks selle pöörde ära tegemine, et tegelikult on hea paha ja kahtlane hea ka just eriline üllatus ei ole. Ühe tulevase maailmavalitseja geniaalse plani juurde ei peaks kuuluma helikopterist ehku peale langevarjuga välja hüppamine, et äkki joppab ja jään ellu.

silmailu ka natuke, kuigi karta on, et pigem jääb mulle ikka Tom Hanksi õlitatud tukk meelde, kui neiu Ayeleti kiharad

Star Trek

Star Trek(2009) oleks minust napilt mööda läinud. Väike huvi küll oli, aga ka kartus hinges, et tehti lihtsalt üks rahakogumise film. Maailm on ju trekkisi täis. Ma ise päris täpselt ei oskagi öelda, palju ma neid eelmisi täispikki teoseid näinud olen, mõnda ikka. Originaalset sarja näitas aga ETV mõned aastad tagasi, siis sai teist jõudumööda jälgitud. Mulle tuleb esimese hooga hoopis Babylon 5 meelde ja alles siis Star Trek, lihtsalt selles järjekorras olen mina neid seriaale näinud. No ja muidugi ka Galaxy Quest(1999).

Kui nüüd aga sellest filmist rääkida, siis kui välja arvata camp väärtus, oli tegemist absoluutselt suurepärase kosmoseaktsioonikaga. Ja ega kuuekümnendatel ju sarja tehes ka meelega campi ei tehtud. Tehti nii hästi kui raha jagus, JJ Abramsil on raha jagunud ja ta on seda ka hästi kasutada osanud. Visuaal võtab suurelt ekraanilt lausa pisara silma. Romuluste laeva esimest korda nähes või siis planeedi kadumist musta auku jälgides mõne näitena.

see ei ole nüüd see, see on lihtsalt üks kena pilt

Lugu ise on valitud sellisena, et see kuidagi vaatemängu ei takistaks, aga et kõik põhilised asjad oleks olemas, suhteliselt asjatundmatu vaatajana ütleks, et kõik olulised Star Trekiga seotud märksõnad olid filmis sees. Samas oli sees ka selline mõnus väike ajaparadoks, mis lihtsale loole piisavalt teravust andis. Ja loomulikult huumor, kuidagi ootamatult sujuvalt kukkus see välja, ei pidanud midagi punnitama, sobival kohal väike kild aga see ei pidanud tegevust kinni ja mis veelgi olulisem: ajas naerma.
Emotsioonid olid üldse üllatavalt hästi välja mängitud, mastaabid olid muidugi üüratud, aga Spocki kaotusvalu võttis terve saali vaikseks ära ja see kohustuslik armuliin ei tundunud ka üleliigsena. Pealegi oli neiu Uhara ka suhteliselt ablas miisu.
Nii et kui võimsatest kosmoseoopustest rääkida, siis on venelastel veel mida õppida. Star Trek on üks uskumatult võimas vaatamine. Tahaks küll midagi halba ka öelda, aga ei oska, ei oska öelda ühtegi asja, mida muutes oleks parema filmi saaanud, nii et sellest ka siis need ülivõrded.

Spock on muideks kõige lahedam tegelane üldse ja mitte ainult oma armsate kõrvakeste pärast

Rentslimiljunäär

Eesrindliku filmiblogijana on nüüd siis ka minul eelmise aasta parim film, Slumdog Millionaire(2008), oma silmaga üle kaedud ja põhjust siin muljetada.
Teenelise irisejana ütleks siis, et raudselt parem kui Benjamin Button, aga vaevalt küll et eelmise aasta parim film maailmas. Algas küll võimsalt, aga siis ju vajus ära. See nätakas, mille Jamali ema sai ja see kena lastesõbralik härrasmees, kui oleks sama võimsalt edasi lastud siis laulaks ma ka siin Dannyle kiidulaulu, aga sealt edasi algas allakäik. Palja eksootikaga endise liiduvabariigi kodaniku ei püüa. Arvestades juba mitmeks Eestiks meie koduvabariiki jagatakse, siis ma kujutan ette küll, kuidas on tohutu hulk inimesi, kes uskumatu näoga vaatasid mismoodi paralleeluniversumis elu käib ja tasakesi enda lohutuseks sosistasid, It's only a movie. Silmale ilus vaadata oli see muidugi küll, aga ilu ju patta ei pane, oleks midagi veel tahtnud. Mõne nätaka näiteks.
Huvitaval kombel on mõlemad nähtud nominendid kasutanud montaaživõtet, kus filmilint tagurpidi käima pannakse. Õnneks siin küll veidi lühemaks ajaks, aga kahju sai ikkagi tehtud. Mõtetu eputamine, mis midagi olulist juurde ei andnud.
Niigi lühikese jutu kokkuvõtvalt võib siis öelda, et korralik meelelahutus, ei midagi enamat, mitte selline parim film, mida ühe uuesti vaadata tahaks. Samas on Akadeemia ka halvemaid filme pärjanud, Million Dollar Baby(2004).

Armuguru

Ei olegi tükk aega uskumisest kirjutanud, aga igaljuhul peaks see käima kuidagi teistmoodi, kui moe järgi. Saientoloogia ja kabala ja mis kõik veel. No ja kui sa tahad selle fenomeni üle nalja teha, siis on ju loogiline valik end voodilinasse mässida, täishabe kasvatada ja elevante pidama hakata. No ja kui sul on juba ekraanil elevant ja õnnetuke, kes kogemata kombel positsioonivalikuga puusse on pannud, siis tuleb see fekaali nali ära teha, labase maitsetusega pole sel midagi pistmist. No ja kui ekraanil on juba isas elevant ja emas elevant, siis ega loodusele ikka kätt ette ei pane. Tuleb meelde üks stseen, kui üks jobukakk keset lahingut kiivri peast võttis ja sekund hiljem kuuli sai, siis ei süüdistanud keegi Spielbergi labasuses. Myersi Love Guru(2008) on aga mingil põhjusel asetatud sinna kuhugi Friedbergi/Seltzeri/Bolli filmide klassi.

Vaevalt küll jah, et ma kunagi kaine peaga seda filmi uuesti vaadata tahan, aga ei pannud see üks kord mind ei valust oigama, ei tekitanud tahtmist toast põgeneda. Naljad ajasid muigama, mõni ka lausa naerma ja laulunumbrid olid lausa suurepärased. Kohe alguses üks, mis lõi siukese mõnusa olemise, päris lõpunumber oli ka täielik ponks ja kuskil vahepeal veel see 9 to 5 laul, millest ka eelmises postis jaurasin ning positiivne mulje oligi kinnistatud.

poliitiliselt täiesti ebakorrektne, aga naljakas ikkagiBen Kingsley on ka ikka kunnKorraliku kanadalasena paistab Myers ka tõsine hokisõber olevat. Eila õdagu nuttis raudselt.

Poisid tegid Rehepappi

Lugesin täna hommikul Postimeest ja kuulasin ka R2 intervjuud ühe õnnetu kannataja, Meelisega. Ja tulid pähe sellised seosed.

On kuritegu jätta lollidele nende raha. Raha on raha.Czech Dream

Üheksast viieni

Juhtusin mõnda aega tagasi kodus käies ka üle tükki aja telekast filmi vaatama, seejuures jumalast mustalt pannes. Aga algustiitrite ajal kõlanud laul jäi kõrva ja nagu selgus siis kahetsema ei pidanudki, pakuti sellist mõnusalt pretensioonitut naljatükki. Nine to Five(1980) ja teemalugu siis tol aastal koguni Oscari nominatsioni välja teeninud Dolly Partoni Nine to Five. Tänaseks päevaks äärmiselt halvasti vananenud Dolly ise ka ühes peosadest, koos Jane "Barbarella" Fonda ja Lily Tomliniga, kelle nägu on küll tohutult tuttav, aga kuidagi ei suuda meenutada, mis filmist täpselt.
Kolmik saab pärast ühist trippi suurteks sõbrannadeks ja poolkogemata näitavad mölakast bossile, miks ei ole tark naisi kurjaks ajada. Juba ainuüksi see sama stseen, kuidas kolm naist jointi jagavad ja nägemusi näevad, mis tõsi küll ei ole päris Beavise ja Buttheadi kõrberännaku klassist, on piisav et õigustada selle linateose vaatamist. Aga et selliseid lahedaid muigelevõtvaid stseene oli veel mitmeid, siis kadus isegi see kohustuslik moraalilugemine sinna huumorilainete vahele ära ja hea tuju jäi sellest rikkumata. Mitte küll päris superhea aga muhe ajaviide.

Asustatud saar, teistkordselt.

Kauaoodatud, täpsemalt siis neli kuud, Обитаемый остров: Схватка(2009) on nüüd lõpuks kohal. Tegelikult siis juba mõnda aega tegelikult, sest kauni kevadega koos on blogisse väiksemat sorti ikaldus saabunud. Aga pole hullu, Postimees avaldas oma arvustuse ka alles mõni päev tagasi. Täiesti teadlikult ei ole ma siiani aga Metsavana posti veel lugenud, kuigi kogemus ütleb, et ega see mind ei päästa, niikuinii kirjutan samadest asjadest.
Ootasin vist liiga paljut, sest ausalt öeldes olen sutikese pettunud. Esimese osa suhteline originaalitruudus jätkus osaliselt ka teises, ainult et kogu aeg oli tunne, et lavastajal on kuhugile kiire. Nagu oleks tahtnud kohustuslikud asjad kähku kaelast ära saada, et siis endale südamelähedasemate tegevuste juurde siirduda. Ehk siis mutantide ja valge allveelaeva juurest kiiresti tankilahingusse ja järgnevast segapudrust kiiresti kahe gigandi vastaseisu juurde.

umbes selline näeb üks muljetavaldav lennuaparaat välja

Aga no mitte sellist filmi ei tahtnud ma näha. Kui ikka algallikas on ees, siis selle muutmiseks peaks küllalt oluline põhjus olema, muutmine lihtsalt muutmise pärast, milleks? Vana karvane nõid koosolekul tarka panemas vs kinniteibitud suuga jõmpsikas kuskil augus. Algallikas 1:0 Muutus. Hiiglaslike tiibadega tosina mootoriga propellerlennuk vs lendav kast. Algallikas 2:0 Muutus. Ja seda rida võiks jätkata veel.

oleks muidugi võinud ka hullemini minna, seda oleks võinud ju valge allveelaeva pähe esitada

Isegi see tankilahing. Võiks ju arvata, et vähemalt see lööb su tooli pealt põrandale maha, paneb hirmust kätega pead varjama aga siiski sõrmede vahelt vaimustusega ekraanile piiluma. Tõsi, algas kõik hästi, kui kaadris oli kümmekond päris tanki. Värisesid ja mürisesid ja jätsid igatepidi hea mulje, aga kohe kui läks ära üldplaanile, karjus ekraan kõva häälega CGI ja lõpuks kui efektimehed ise ka oma viga taipasid, täideti ekraan tervenisti tolmuga ja nimetati seda suureks pauguks.Üks tõeliselt hea asi oli õnneks ikka ka. Ränduri ja Tarkpea omavaheline vägikaika vedamine. Juba esimeses osas oli see hea vaadata, aga nüüd teises keerati vinti veel juurde ja et keegi neile väga konkurentsi ei pakkunud, siis said mehed kohe eriliselt särada. Maksim kaotas ju oma rõõmsameelsusega koos ka olulise osa võlust, sellise kibestunud maailmaparandaja roll Vassilil väga hästi välja ei tulnud, pealegi olid ka ta kaunid lokid enamus aega mingi peakatte alla peidetud.Üldiselt olen ma aga valmis tunnistama, et kõigele oma virisemisele vaatamata tänan Fjodorit tehtud töö eest ja kunagi tulevikus katsun kindlasti mõlemad osad jutti ära kaeda. Aga raamat on ikkagi parem.
Strugatskite teemal natukese jätkates, siis lõpetasin just "Raske on olla jumal" lugemise ja kaalun ka samanimelise filmi vaatamist, kuigi karta on, et eks need muljed saavad umbes samasugused olema. See planeeritav uusversioon teeb aga suisa ettevaatlikuks "Arkanari veresauna kroonika", nime järgi on rõhuasutus väga vale saamas.

Carrere/Carrera

Mõtsin, et kirjutaks vahelduseks siis oma filmiblogisse ka midagi õrnalt filmidega seostuvat. Järjekordselt tuleb aga juttu alustada sellest, et mitte ei mäleta kust selle infokillu üles korjasin, ehk oli Inside Deep Throat(2005) aga ei luba midagi, igatahes iva oli selles, et pornostaarid on järjest enam muutumas lihtsalt staarideks. Et varsti varsti on algamas aega, kui on võimalik võtta oma tüdruksõber kaasa ja minna Taskusse suurelt ekraanilt porri vahtima ja Jenna Jameson on sama suur publikumagnet nagu Johnny Depp. Pöidlad pihku.
Naljakas on siin see, mis teed pidi see fakt mulle meelde tuli. Xena sidekick Kevin Sorbo on kuulsuse laineharjal hulpides ka ühe täispika filmi valmis vändanud, küllalt jabura nimega Kull the Conqueror(1997). Niipalju kui ma seda vaadata viitsisin siis film ise oli veel jaburam, isegi fantasy kohta, aga mis mu tähelepanu korraks võitis oli antikangelane Akivasha. Ja mõttekäik mis tema ekraanile ilmumisega alguse sai oli midagi säärast: oot oot, seda neiut ma olen kuskil varem ka näinud, mingis täiskasvanute filmis ju, püüab ka haaret laiendada või? Jenna ju tegi oma zombie filmi, see neiu siis püüab fantasy žanris. Sõber Wiki abiga selgus aga hiljem, et olen natukese eksinud: Sorboga madistas Tia Carrere, meestega müdistab Asia Carrera, keda on muuseas võimalik näha filmis Search for the Snow Leopard, pisike apsakas.

Zetodest Musapäevadeni

Pikk ja tihe nädalalõpp on nüüd möödas. Mina nägin Saturni rõnga ära, ärksamad inimesed pidasid mõttetalguid ja tudengitel olid kevadpäevad.
Muuhulgas astusid neil kevadpäevadel üles ka Zetod. Ootamatult meinstriimiks muutunud folk-rocki viljelev bänd, R2 valis nad vist ju lausa Aasta Uueks Tulijaks. Igatahes oli Vabaduse puiesteele lava üles seatud, neli rahvariietes meest ronisid sinna otsa ja andsid minna. Isikuna, kes ei ole kunagi Viljandi folgil käinud ja keda selline muusika üldjuhul täiesti külmaks jätab, siis seistes seal suhteliselt lava ees, jalga päris tatsuma ei võtnud, aga pea hakkas tasakesi nõksuma küll. Üks asi need mõnusad rokirütmid, mis sinna põdrajahi ja lambatapu ja kargutamislugude ette ja taha ja vahele käisid, teine aga see, et 10 meetri pealt lööb lava pealt tulev energia kenasti mõnukeskusesse ja hakkab rahvamassis kaasa resoneeruma. Mitte et ma nüüd folgile tahaksin minna, aga käras küll.
Sellest lavast kiviviske kaugusele jäi aga üks teine lava, millel tol hetkel toimus Tartu Muusikapäevade neljas kontsertetendus. Ja no mis siin salata, ma oleks väga hea meelega hoopis selle teise lava ees viibinud, ma oleks väga hea meelega nende kõigi nelja erineva kontsertetenduse lava ees viibinud. Aga...
Esiteks 350 krooni per kärss per kontsert, neli kontserti kaks inimest 2800 krooni. Paljuvõitu nagu. Ja teiseks ja palju suuremaks agaks, mille kuradi pärast kogu see programm siseruumides toimus? Ma tean küll, et isegi niimoodi kontserdisaalis tooli peal istudes saab elamuse kätte, aga miks ma peaks rahulduma sellise tingliku elamusega. Ei tahaks küll uskuda, et ma olen ainuke, kelle arvates sellise võimsa ürituse, 24 loomingulist kollektiivi, õige asukoht oleks vabas õhus. Tahan viskan lava ees näppu, tahan lähen külitan kuskil rohu peal, libistan õlut ja ajan sõprade tuttavatega juttu. Kõlab ju loomulikumalt, kui pimendatud kontserdisaalis hardas vaikuses näiteks Singer Vingerit kuulata. Hardi ju ei oskagi nii laulda, kui publik teda ei aita. Pean ma tõesti uskuma vandenõuteooriat, et needsamad inimesed, kes kolmkümmend aastat tagasi esimesed Levimuusikapäevad korraldasid, tegid seda nüüd samade esinejatega samadele inimestele uuesti. Nostalgiatripil kergelt kiilanevad kõhukad härrasmehed. Olite siis tõesti teie selle ürituse sihtgrupiks?