Ameeriklaste M16 peetaks küll tehnilisemalt täiuslikumaks relvaks kui venelaste AK47, metsas mütates on sellest aga vähe kasu. Oskaja mees (Charles Bronson näiteks) võib M16-ga kärbsel silma peast lasta, kuid kui otsustaval hetkel selgub, et gaasikolb keeldub gaasitorusse sisenemast, sest madalroomates üle välu tulles üks lepatriinu toru otsast sisse ronis, siis lendab kärbes minema, nakatab su kindrali unitõppe ja sõda ongi kaotatud. Töökindluselt ja lollikindluselt on AK47 nimelt üle ja lõppude lõpuks loeb see rohkem, kui ikka terve salvetäis padruneid selle kärbse pihta tühjendada, siis üks ikka pihta läheb ja suht pohh on sellest, kas tabas ta silma või hoopis mõnd intiimsemat kehaosa.Selle mõistujutuga tahtsin välja jõuda selleni, et Leone on võtnud hästi õlitatud masinavärgi ja otsustanud seda veel paremaks timmida. Kõrbes filmides läheb aga ikka liiva kõikvõimalikke pragudesse ja Giù la Testa(1971) krigiseb ja koliseb praktiliselt algusest peale lõpuni välja küllalt õnnetu moega.
Juba see alguses sissetoodud klassivõitluse teema ajas mind natukese turri. Varasematest töödest tuttavad stimulaatorid ahnus ja kättemaksuiha, vot need on emotsioonid millest ma aru saan, mingid ebamäärasemad tunded nagu klassiviha ja patriotism on noh... ebamäärased. John ja Juan olid lihtsalt revolutsiooni pillutada, nemad ei olnud peategelased. Poeetiliselt väljendudes olid nad kaks lehekest sügiseses marutuules, aga kuidas peaks ma samastuma tuulega või vaimustuma leheräbalatest. Vestern on ikka selline žanr kus mees läheb läbi telliskiviseina, et anda lõuga mehele, kes 20 aastat tagasi ta hobuse jalgu kõveraks nimetas. Ma ei taha näha kuidas üks paadunud pätt ootamatult poliitiliselt teadlikuks kodanikuks saab.
Isegi reeglina suurepärane Ennio Morricone oli seekord huvitav, mõtles ilmselt, et kui juba Sergio eksperimenteerib, siis võin ju mina ka. Parema võrdluse puudumisel nimetaks ma seda kergelt prantsusepäraseks, just see naiste soigumine lõi mulje, nagu käiks tegevus mingis kabarees.
Juba see alguses sissetoodud klassivõitluse teema ajas mind natukese turri. Varasematest töödest tuttavad stimulaatorid ahnus ja kättemaksuiha, vot need on emotsioonid millest ma aru saan, mingid ebamäärasemad tunded nagu klassiviha ja patriotism on noh... ebamäärased. John ja Juan olid lihtsalt revolutsiooni pillutada, nemad ei olnud peategelased. Poeetiliselt väljendudes olid nad kaks lehekest sügiseses marutuules, aga kuidas peaks ma samastuma tuulega või vaimustuma leheräbalatest. Vestern on ikka selline žanr kus mees läheb läbi telliskiviseina, et anda lõuga mehele, kes 20 aastat tagasi ta hobuse jalgu kõveraks nimetas. Ma ei taha näha kuidas üks paadunud pätt ootamatult poliitiliselt teadlikuks kodanikuks saab.
Isegi reeglina suurepärane Ennio Morricone oli seekord huvitav, mõtles ilmselt, et kui juba Sergio eksperimenteerib, siis võin ju mina ka. Parema võrdluse puudumisel nimetaks ma seda kergelt prantsusepäraseks, just see naiste soigumine lõi mulje, nagu käiks tegevus mingis kabarees.
Head oli muidugi ka. See et stsenaarium seekord kõikse parem ei olnud, ei tähenda et Leone lavastajaoskused sellepärast kannatanud oleksid. Need omapärased kaameranurgad, need mõnusalt pikad stseenid, kus sõnagi ei öelda, tegevust praktiliselt ei ole, aga pinge on käega katsutav ja need aegadejooksul nii armsaks saanud lähivõtted päikesest põlenud karvastest nägudest. Silmale ikkagi väga ilus film ja selle ilu eest siis ka punktid, 6/10.
huumorit on Leone ka varem teinud, aga siin tundusid need naljakohad punnitatud, mitte oludest tingituna aga jõuga sisse kirjutatud
nagu selgus siis olla Leone tegelikult kõvasti Peckinpahi moosinud, et see selle filmi üles võtaks, asja sellest ei saanud, aga mitmel korral viskas ikkagi ka sellesse filmi Wild Bunch(1969) sisse
punase risti valvsa pilgu all toimub see massihukkamine
muideks see kui kaks rongi omavahel kokku sõidavad, siis see ei asenda kuidagi kahe mehe viimset vastasseisu
need kuradi flashbäkid, selle viimase ajal ma lausa oigasin valust, täiesti ebavajalikud
0 comments:
Postita kommentaar