Vahakujude maja

Kes see seda enam täpselt mäletab, aga House of Wax(2005) vaatamise üheks ajendiks oli ilmselt tahtmine oma silmaga näha kuidas neiu Hilton vardasse aetakse, mida ka muljetavaldavalt efektiivselt tehti. House of Wax(1953) vaatamise ajendiks oli aga Vincent Price. Ja lootus näha kuidas ta kellegi vardasse ajab. Viimane soov jäi kahjuks täitumata ja äärepealt oleks jäänud täitumata ka esimene soov.

Nimelt pärast seda kui kindlustuspettuse peal väljas olev kapitalistinärakas geniaalse kunstniku ateljee maha põletas ja kunstnik selle käigus koletud põletushaavad hankis, muuhulgas sai kannatada ka Vincenti näolapp, siis võttis tabamatu tasuja rolli üle mingi suvaline küürakas ja mina jõudsin juba mõtlema hakata, et Price oli lihtsalt posterinäoks meelitatud.Õnneks toodi mees ikka ühel hetkel pildile tagasi ja elutruid vahakujusid hakkas esile popsama kõige kummalisemates poosides. Enamik olid selle ka muuseas ära teeninud, suuremal või vähemal määral, tulevane Jeanne d'Arc näiteks oli üks kõige ärritavama häälega näitlejanna, keda kuulma olen juhtunud, täiesti piisav põhjus ju kellegi vahakujuks muutmiseks?

Kuidagi juhtus aga nii, et selles kättetasumise tuhinas läks tegelastel meelest nalja visata. Paljalt õuduspõnevikuna jäi aga film kahjuks natukese lahjaks, sest et kui tegelased ennast tõsiselt võtavad, siis vajub õnnetu vaataja neisse stsenaariumiaugukestesse, mis muidu naerulaginat täis annaks toppida, põlvini sisse ja elamus ongi rikutud. No näituseks ei pidanud mõrva ja laibaröövi uuriv võmm võimaliku niidiotsa millekski, sest vihje andjaks oli naisterahvas ja naised on ju teadagi elava kujutlusvõimega ja ühed üleüldiselt ebusaldusväärsed olevused (hmm, kui nüüd mõtlema hakata, siis äkki ...)

tähendab siis nii, selle lohmaka kleidi all ei ole peidus kääbust ja mitte midagi amoraalset siin aset ei leia, lihtsalt daam riietub

mölakad, järgmine hommik ei antud talle raudselt pohmelli vastu ka midagi