sina hääletad, mina vaatan

06 aprill 2009

Sihtmärgid

Mingil minule mitte teada oleval põhjusel on Targets(1968) endale saanud äärmiselt eksitava välimusega postri. Selle põhjal ju eeldaks mingit pinevat kassi-hiire mängu, kus vana Boris noorukese snaipriga vägikaigast veab.
Tegelikult näitab Bogdanovich aga hoopis kahte erinevat maailma, mis vaid õrnalt servapidi kokku puutuvad. Eakas õudusfilmide staar Byron Orlock (Boris Karloff) ühelt poolt ja nooruke kindlustusametnik teiselt. Vana kummikoletiste ja papist kindluste õdus õudus ühelt ja uus sihitu ja põhjendamatu vägivald teisalt.
Filmi suurimaks plussiks on õnnestunud balansseerimine paroodia ja tõsiseltvõetava põneviku vahel. Orlcoki tegelaskuju pakub ju piiramatult võimalusi huumorilainel liugu laskmiseks, aga et seda võimalust kasutatakse täpselt õigetes kohtades täpselt õigetes doosides lisab see vaid segule vürtsi, mitte ei muuda seda läägeks.
Suurim ebaõnnestumine aga hullumeelse püssimehe Bobby tegelane. Aga ei heida siinkohal ette seda, et kuidagi ei seletatud lahti mis täpselt selle amokijooksu ajendiks oli vaid selle jooksu läbimõtlematust. Ei ole mingit probleemi uskumisega, et ühel hetkel võib käia klikk ja kui veel poest kotitäis laskemoona niisama lihtsalt kätte antakse, siis on pahandus käega katsuda. Aga kui see klõps juba ära käis, siis oleks tahtnud rohkem sellist mõtestatumat tegevust näha, mitte suvalist rapsimist.
- I was having a nightmare. I opened my eyes, the first thing I see is Byron Orlok.
- Very funny, very funny.

2 comments:

Trash ütles ...

Super hea film, täielik bliss!

Kalver ütles ...

lihtsalt ma ise käitunuks hullunud püssimehena teistmoodi, see jäi täielikust blissist puudu.