sina hääletad, mina vaatan

27 aprill 2009

Kummaline patt, mis on lukustatud ruumis, mille võti on Senjoora Wardh käes

Vennakstel Argentol, Baval ja Fulcil on üks räpane saladus kapis peidus. Sergio Martino on ka usinasti filme vorpinud, aga kuulsamad veljed on ikka omi soperdusi enam promonud ja Sergiole on seetõttu rohkem tegemise rõõm jäänud.
Strano vizio della Signora Wardh(1971) põhjal ütleks, et ei ole Martinol häbeneda miskit. Korralik giallo ja seda ajast mil Argento ja žanri vahele veel võrdusmärki vedada ei andnud. Noor neiu, kes lihtsalt keeldus suremast, vanaldane mees, karmi käega eksarmuke ja veel mitmed kõrvalosalised ajasid leeme kenakesti häguseks, nii et andis ikka nuputada, enne kui asjad paika loksutati.Mis mulle eriti meeldis, et noore lavastaja näol ei olnud tegemist päris tavalise itaallasega. Oskas noort paljast naisekeha ka eesmärgipäraselt liikuma panna, ei hakanud nahkkindas käsi kohe halja skalpelli järgi kobama.
Ja mis mulle veel meeldis, siis nagu kohe varsti selgus, siis ei olnud see mitte Sergio parim töö, Il tuo vizio è una stanza chiusa e solo io ne ho la chiave(1972) (sama naeruväärne pealkiri ühele filmile, nagu mina oma postitustele tavatsen panna, great success, Sergio!) jättis kohe nii hea mulje, et tekitas tahtmise selle toreda itaallasse töödega veel edasi tutvuda. Strano vizio... jättis veel kahevahele kõhklema, aga Il tuo vizio... pagendas kõhklused ja kahtlused seitsme maa ja mere taha.
Taaskord üks linateos mis osa inspiratsiooni Poe Mustast Kassist saanud, aga juba pealkirja valik näitab, et mitte üksühele ei jutustata seda juttu ümber, kassi osaks jäi silma kaotamine ja sobival hetkel kõva häälega kräunumine. Jällegi on üks osaline karmi käega mees, vastasmängijaks tema närvilise olekuga naine ning vett segab apetiitse välimusega nõbu, kes raha nimel ei põlga kummagi abikaasa voodis magamist ja see on ka enam vähem kõik, mis filmist vaatamiskogemust rikkumata ette rääkida saab.

Aegade jooksul on I corpi presentano tracce di violenza carnale(1973) ehk Torso mitu korda varemgi silma jäänud, see vist üks mehe tuntumaid töid, aga paistis, et vaatamiskõlbliku
materjali on veel rohkem kui küll.

juba see stseen üksi õigustas selle (Il tou vizio...) filmi väntamise, näiteks Argentolt ma mida samaväärset ei oskagi nimetada, Bava Cani Arrabbiatis(1974) oli stseen kus neiut sunniti püstijalu oma loomulike vajadusi rahuldama, see läheb samasse klassi.

0 comments: