sina hääletad, mina vaatan

01 aprill 2009

Ükskord ammu Metsikus Läänes

Leone dollaritriloogia sai ühel ammusel kevadõhtul ühe jutiga ära vaadatud. C'era una volta il West(1968) jäi aga kuidagi kogemata kahe silma vahel ja seetõttu ei oskagi ma nüüd täie veendumusega öelda, et kumb siis parem on kas Once Upon või Good, Bad & Ugly. Mitte et see muidugi oluline oleks, tõeliselt head on mõlemad.
Kui on veel mõni filmisõber, kes ei ole filmi näinud siis sisust niipalju, et Charles Bronson käib ringi, puhub suupilli ja laseb 50 sammu pealt kärbsel silma peast. Ning aitab nii muuseas õnnetul lesknaisel kurjade raudtee ehitajatega vägikäigast vedada. Abiliseks seejuures ka veel karm aga heasüdamlik lindprii Cheyenne (Jason Robardsilt väga meeldejääv osatäitmine).Ühel või teisel viisil on projektiga seotud muljetavaldavalt nimekas seltskond. Leonele ja Bronsonile ja Robardsile lisaks lõbus lesk Claudia Cardinale, peamine kurikael Henry Fonda, stsenaariumi aitasid kõpitseda Argento ja Bertolucci ja mussooni eest vastutas härra Morricone isiklikult. Vabandan küll kuivade faktidega ülepuistamise eest, aga lihtsalt teeb meele rõõmsaks, kui kokku on pandud täiuslikult toimiv masinavärk, mille ühest otsast lähevad kõik maitsvad koostisained sisse ja teisest tuleb veelgi maitsvam lõpp-produkt välja.Silmale ilus vaadata, kõrvakesi hellitavad kaunid viisijupid, tegelased ei ole lihtsalt head või halvad, on ka vahepealseid toone. Ei suuda ma teda piisavalt kiita, ei oska ma midagi laita. Ühte Leone erioskust lavastajana tahaks aga küll eriliselt rõhutada, kuidagi suudab ta oma filmides ajaga täiesti kummalisi asju teha, filmis endas käituvad tegelased nii nagu oleks neil terve maailma aeg kasutada ja kuhugi kiiret ei ole, aga mina olen iga kord mõelnud, et kuidas see film nüüd juba nii ruttu läbi sai, alles ju algas, napid kolm tundi tagasi.

kui sa kavatsed oma filmi peategelaseks võtta mehe, kes igal võimalikul ja võimatul juhul suupilli mängima hakkab, siis parem olgu selleks väga mõjuv põhjus...
Claudia pani mõtlema, et kuidas selline tugev naisekuju ometi Leone filmi sattunud on, muidu on hea kui üldse mõni neiuke ekraanilt läbi käib, siin on lausa üks peategelane naine. Aga silm lausa puhkas peal ja ei saa ka öelda, et see nüke kuidagi fimi halvemaks oleks teinud. Eastwood vaevalt õnnetu lese rolliga nii hästi hakkama oleks saanud.
tõeliselt stiilne kurikael, isiklik rong on alati hea maitse tunnuseks
tõeliselt geniaalne stseen
veel üks geniaalne stseen, seletas kenasti ka suupilli
PS: sai pildimaterjaliga veidi pillavalt ümber käidud, aga film oli seda ka väärt ja tegelikult ma niigi rookisin umbes pooled pildid välja, nii et need siin on siis parimatest parimad

0 comments: