Meeldiv on tõdeda, et meie hullumeelse tempoga muutuvas maailmas on mõningad asjad endiselt must-valged, nimelt ei kujuta mina küll ette kuidas Orgazmot(1997) vaadates oleks võimalik äraolevale seisukohale jääda, see huumor paneb sind kas naerma nii et tilk püksis või õudusest karjudes toast põgenema. Parker ja Stone teevad seda mida nad kogu aeg teinud on, aga nad oskavad seda õnneks hästi. Ehk siis kui on pisimgi kahtluseuss, et äkki nende pakutav huumor on liiga vulgaarne ärge hakkake ennast üldse traumeerimagi, ma olen kindel et kui natuke klõpsida, siis mõni kanal teile ikka Beethovenit(1992) näitab.
31 juuli 2008
Ilming Taevaäärel
Ridley Scott on filmikunstile teinud sama mis Bob Beamon või Florence Griffith kergejõustikule. Tahet nagu oleks aga vaatad mis kõrgusel/kaugusel märk maas on ja vajuvad käed jõuetusest rippu. S..ta filmi teha ju ei tahaks aga kuidas teha paremat filmi kui Alien(1979)? Ja see on täiesti paratamatu, kui sa teed kosmoseõuduka, siis hakkavad inimesed seda Tulnukaga võrdlema ja nii tulebki kiita lavastajat juba sellegi eest, kui ta üldse selles žanris kätt julgeb proovida.
Anderson proovis ja tulemus, Event Horizon(1997), ei ole üldse mitte paha. Mitte just super hea, selleks on Laurence "I Believe" Fishburn liiga pildi peal, aga täitsa soovitatav.
Kes on lugenud härra Gibsoni lühijuttu "Hinterlands" siis midagi sarnast on ka kosmolaeva Taeväär pardal toimumas, seitse aastat on laevuke kadunud, ootamatult on ta tagasi ja all hell brokes loose. Sam Neillile täitsa sobivad sellised hullumeelsed rollid, karakter oleks küll väärinud rohkem arendamist, liig äkki sai pimedust kartvast teadlasest cenobite, aga teiste osalistega võrreldes siiski mäekõrguselt parim.
Muideks, tasub grupis vaatamist, film võimaldab väga sügavaid teemaarendusi religiooni teemadel, hinged, nende olemus, põrgu...
Anderson proovis ja tulemus, Event Horizon(1997), ei ole üldse mitte paha. Mitte just super hea, selleks on Laurence "I Believe" Fishburn liiga pildi peal, aga täitsa soovitatav.
Kes on lugenud härra Gibsoni lühijuttu "Hinterlands" siis midagi sarnast on ka kosmolaeva Taeväär pardal toimumas, seitse aastat on laevuke kadunud, ootamatult on ta tagasi ja all hell brokes loose. Sam Neillile täitsa sobivad sellised hullumeelsed rollid, karakter oleks küll väärinud rohkem arendamist, liig äkki sai pimedust kartvast teadlasest cenobite, aga teiste osalistega võrreldes siiski mäekõrguselt parim.
Muideks, tasub grupis vaatamist, film võimaldab väga sügavaid teemaarendusi religiooni teemadel, hinged, nende olemus, põrgu...
30 juuli 2008
Näotu lugu
Öisel maanteel sõidab üks närvilise olemisega naine, tagaistmel loksumas ilmselgelt elutu keha. Sobivas kohas poetab naine aga surnu jõkke ja edasi hüppame ajas juba hetke kui sandarmid ootavad oletatavat isa tuvastamisele, tegelikult küll kahte oletatavat isa, aga et esimene laibas oma tütre ära tunneb ei lasta teist eeskottagi. Loomulikult ei ole aga asjad nii nagu nad alguses paistavad ja selgub kurikaval plaan, mille eesmärgiks on autoõnnetuses viga saanud tütrekesele näo külge tagasi kõpitsemine.
Selline siis on lühidalt Les Yeux Sans Visage(1959) sisukokkuvõte. Sisu iseenesest selle filmi kõige tugevam külg muidugi ei ole, see on küll korralik ja areneb suht koht loogilist rada pidi aga üllatusi praktiliselt ei olegi, kui ikka filmi alguses puuris koeri näidatakse, siis on selge, et kellegi need elukad filmi lõpus maha murravad.
Kiita tuleb aga prantslasi õhustiku eest, mustvalge film võimaldab väga meeldivalt igasugu varjudega mängimisi ja must verd kasutatakse ka palju kokkuhoidlikumalt kui punast. Õõvahetki on üldse loetud hulk, kuid need on mõjusad ka tänapäeval, võibolla just tänu sellele, et ei ole välja mindud verega mökerdamise peale. Õhustikust rääkides ei saa kuidagi mööda ka helitaustast mille on filmi tarbeks kokku pannud Maurice "Jean Micheli isa" Jarre, muusika ei hüppa küll näkku vaid püsib diskreetselt tagaplaanil, kuid annab siiski oma hindamatu panuse kõheduse tekitamises.
Mis mind vaevama jäi on küsimus, et äkki see autoõnnetus ei olnudki päris õnnetus, sest selline maniakk kes käib ringi ja noortel neidudel näost nahka maha nülib ei sünni mitte päris üleöö. Oli ju doktor ise see kes roolis istus ja kihutas kui pöörane. Ehk mõtles vanamees, et loomkatsed lähevad juba päris hästi, paras aeg on ka inimeste peal kätt proovida, aga korraliku pereisana ei tahtnud naise ja lapse seljataga susserdada ja kaasas ka nemad oma hullumeelsusesse.
Üldiselt aga prantslased on juba vanadest aegadest osanud inimesi hirmutada, nii et kui À l'intérieur(2007) teile liiga verine tundus siis alternatiiv on Eyes Without a Face näol täitsa olemas.
Selline siis on lühidalt Les Yeux Sans Visage(1959) sisukokkuvõte. Sisu iseenesest selle filmi kõige tugevam külg muidugi ei ole, see on küll korralik ja areneb suht koht loogilist rada pidi aga üllatusi praktiliselt ei olegi, kui ikka filmi alguses puuris koeri näidatakse, siis on selge, et kellegi need elukad filmi lõpus maha murravad.
Kiita tuleb aga prantslasi õhustiku eest, mustvalge film võimaldab väga meeldivalt igasugu varjudega mängimisi ja must verd kasutatakse ka palju kokkuhoidlikumalt kui punast. Õõvahetki on üldse loetud hulk, kuid need on mõjusad ka tänapäeval, võibolla just tänu sellele, et ei ole välja mindud verega mökerdamise peale. Õhustikust rääkides ei saa kuidagi mööda ka helitaustast mille on filmi tarbeks kokku pannud Maurice "Jean Micheli isa" Jarre, muusika ei hüppa küll näkku vaid püsib diskreetselt tagaplaanil, kuid annab siiski oma hindamatu panuse kõheduse tekitamises.
Mis mind vaevama jäi on küsimus, et äkki see autoõnnetus ei olnudki päris õnnetus, sest selline maniakk kes käib ringi ja noortel neidudel näost nahka maha nülib ei sünni mitte päris üleöö. Oli ju doktor ise see kes roolis istus ja kihutas kui pöörane. Ehk mõtles vanamees, et loomkatsed lähevad juba päris hästi, paras aeg on ka inimeste peal kätt proovida, aga korraliku pereisana ei tahtnud naise ja lapse seljataga susserdada ja kaasas ka nemad oma hullumeelsusesse.
Üldiselt aga prantslased on juba vanadest aegadest osanud inimesi hirmutada, nii et kui À l'intérieur(2007) teile liiga verine tundus siis alternatiiv on Eyes Without a Face näol täitsa olemas.
29 juuli 2008
Maavõistlus
Pärast seda, kui Sonic Roots ja Mannhai olid esimesel poolajal Soome 2 väravaga ette viinud, suutis No Big Silence kohe teise poolaja alguses ühe kolli tagasi lüüa ja nüüd loodavad fännid, et kogu kohtumise jooksul teravalt tegutsenud Me, Myself & I suudab vähemalt viiginumbrid tabloole tuua, seejuuures on ju eestlastel varumeeste pingilt võtta ka veel näiteks Singer Vinger.
Ehk siis olen viimasel ajal usinalt rokki kuulamas käinud. Ja lähen veel, filmidest aga vaadake ja kuulake vahepeal Dr. Horrible's Sing-Along Blogi (Metsavana seletab pikemalt). Lähitulevikus on küll oodata ka filmiteemalist posti aga seniks, laulge kaasa!
Muideks, kodusel trofeeriiulil on oma koha kõrvu sisse võtnud Sonic Rootsi tamburiin ja NBS'i trummipulk. Huvilistele ekskursioonid ;)
Ehk siis olen viimasel ajal usinalt rokki kuulamas käinud. Ja lähen veel, filmidest aga vaadake ja kuulake vahepeal Dr. Horrible's Sing-Along Blogi (Metsavana seletab pikemalt). Lähitulevikus on küll oodata ka filmiteemalist posti aga seniks, laulge kaasa!
Muideks, kodusel trofeeriiulil on oma koha kõrvu sisse võtnud Sonic Rootsi tamburiin ja NBS'i trummipulk. Huvilistele ekskursioonid ;)
17 juuli 2008
Elumärk
Järgnev postitus läheb minu püsilugejetele. (keda võib küll ilmselt varbaid appi võtmata üles lugeda, aga ikkagi :)
Filmide vaatamine on rohkem sellise pimeda aja tegevus, nii et praegu on selles mõttes harv juhus, et kõik viimasel ajal nähtud linateosed on ka kenasti blogisse üles tähendatud. Lisa aga lähemal ajal väga lubada ei julgegi, sest kohe kohe hakkab puhkus ja siis tulevad veel olümpiamängud ka.
Kirjutan siis vähemalt muusikast natukenegi. Mõni päev tagasi oli Dagö koos Chalice ja paari kena naisterahvaga Tartu laululaval esinemas. Noorikud pakkusid silmailu ja Chalice ja Saatpalu paitasid kõrva. Ehmatusega avastasin, et suudan enamiku Dagö repertuaari kaasa jaurata, isegi sellist laulu nagu Pöide. Aga Chalice jättis lausa nii hea mulje, et kaalun tõsiselt Taevas Ja Perse plaadi muretsemist, eks ma kuulasin teda varem ka, aga lives jättis ta kohe eriti võimsa mulje.
Nii et kellel on võimalus, siis tuur kestab veel. Soovitan soojalt.
Filmide vaatamine on rohkem sellise pimeda aja tegevus, nii et praegu on selles mõttes harv juhus, et kõik viimasel ajal nähtud linateosed on ka kenasti blogisse üles tähendatud. Lisa aga lähemal ajal väga lubada ei julgegi, sest kohe kohe hakkab puhkus ja siis tulevad veel olümpiamängud ka.
Kirjutan siis vähemalt muusikast natukenegi. Mõni päev tagasi oli Dagö koos Chalice ja paari kena naisterahvaga Tartu laululaval esinemas. Noorikud pakkusid silmailu ja Chalice ja Saatpalu paitasid kõrva. Ehmatusega avastasin, et suudan enamiku Dagö repertuaari kaasa jaurata, isegi sellist laulu nagu Pöide. Aga Chalice jättis lausa nii hea mulje, et kaalun tõsiselt Taevas Ja Perse plaadi muretsemist, eks ma kuulasin teda varem ka, aga lives jättis ta kohe eriti võimsa mulje.
Nii et kellel on võimalus, siis tuur kestab veel. Soovitan soojalt.
14 juuli 2008
Looritatud armulugu
Kompromisside kaunis kunst eeldab, et igal täiskuu õhtul tuleb mul välisuks lukku keerata, kardinad alla lasta, küünlad süüdata ja laskuda piiritute naudingute maailma. Midagi sinnapoole igatahes. Nooremale põlvkonnale selgituseks, kellel võibolla seda üüratut bakhanaali ettekujutades prilliraamid juba hõõguma jõudsid hakata, siis piiritute naudingute maailm lahtiseletatult tähendab tassikest kuuma kohvi, pehmet pleedi jalgade ümber, nurruvat kassivolaskit põlvedel ning romantilist draamat/komöödiat.
Reeglina õnnestub mul küll filmivaatamist vältida pugedes mõne hea raamatu taha peitu ja nii oli ka seekord plaanis, kuid et oodatud pisarakiskuja asemel pakuti midagi hoopis tummisemat tuli Stephensoni "Lumevaringul" oma järge ootama jääda.
W.Somerset Maugham kirjutas raamatu, Ron "Philadelphia" Nyswaner kõpitses selle stsenaariumiks ja John Curran juhatas vägesid. Tulemus? Painted Veil(2006).
Edward Norton ja Naomi Watts kehastavad abielupaari, kelle niigi ülepeakaela sõlmitud abielu ähvardab kohaliku seelikuküti abil täielikult koost laguneda. Muidu tasase mulje jätnud mees otsustab seepeale karmimad meetmed tarvitusele võtta ja sõidab koos naisega kuhugi pärapõrgusse kooleraepideemiaga võitlema. Edasi järgneb (loomulikult) leppimine ja (veel loomulikumalt, epideemia?) ühe abikaasa surm.
Mis Painted Veil'i aga venetsueela tüüpi melodraamast kõrgemale tõstab, on see et need kohad kus tavaliselt annaks emotsionid ebanormaalselt kõrgele tõsta, on selles filmis hoopis peenemalt lahendatud: ukselingi liikumine delikaatsel hetkel, läbi ukse kostev nutt pärast lepituskatset mõne näitena. Tekitas igatahes huvi ka raamatu enda vastu, kes teab, järgmisel täiskuuööl ongi võibolla mõni W.S.M. kirjatükk see, mille taha end peitma hakkan. Ehtinglaslikult (vabandan stereotüüpide kasutamise eest) kuiv, aga pisikesi detaile, mis maitsemeele oi kui head, täis pikitud.
Kõige tipuks on Painted Veil ka ülemõistuse kaunis kaeda, mulje on lausa selline, et see ei olnudki mõeldud erilise rahateenimisprojektina, lihtsalt hulk inimesi, kes olid siis kas raamatut lugenud või Gretaga filmi näinud, tahtsid sellest loost oma versiooni esitada. Ja see on tõesti üks hingematvalt ilusate loodusvaadetega versioon.
Kokkuvõtteks siis, kui peaks nimetama ühe romantilise draama mida elu jooksul kindlasti vaatama peaks, võiks see täitsa vabalt Painted Veil olla.
Reeglina õnnestub mul küll filmivaatamist vältida pugedes mõne hea raamatu taha peitu ja nii oli ka seekord plaanis, kuid et oodatud pisarakiskuja asemel pakuti midagi hoopis tummisemat tuli Stephensoni "Lumevaringul" oma järge ootama jääda.
W.Somerset Maugham kirjutas raamatu, Ron "Philadelphia" Nyswaner kõpitses selle stsenaariumiks ja John Curran juhatas vägesid. Tulemus? Painted Veil(2006).
Edward Norton ja Naomi Watts kehastavad abielupaari, kelle niigi ülepeakaela sõlmitud abielu ähvardab kohaliku seelikuküti abil täielikult koost laguneda. Muidu tasase mulje jätnud mees otsustab seepeale karmimad meetmed tarvitusele võtta ja sõidab koos naisega kuhugi pärapõrgusse kooleraepideemiaga võitlema. Edasi järgneb (loomulikult) leppimine ja (veel loomulikumalt, epideemia?) ühe abikaasa surm.
Mis Painted Veil'i aga venetsueela tüüpi melodraamast kõrgemale tõstab, on see et need kohad kus tavaliselt annaks emotsionid ebanormaalselt kõrgele tõsta, on selles filmis hoopis peenemalt lahendatud: ukselingi liikumine delikaatsel hetkel, läbi ukse kostev nutt pärast lepituskatset mõne näitena. Tekitas igatahes huvi ka raamatu enda vastu, kes teab, järgmisel täiskuuööl ongi võibolla mõni W.S.M. kirjatükk see, mille taha end peitma hakkan. Ehtinglaslikult (vabandan stereotüüpide kasutamise eest) kuiv, aga pisikesi detaile, mis maitsemeele oi kui head, täis pikitud.
Kõige tipuks on Painted Veil ka ülemõistuse kaunis kaeda, mulje on lausa selline, et see ei olnudki mõeldud erilise rahateenimisprojektina, lihtsalt hulk inimesi, kes olid siis kas raamatut lugenud või Gretaga filmi näinud, tahtsid sellest loost oma versiooni esitada. Ja see on tõesti üks hingematvalt ilusate loodusvaadetega versioon.
Kokkuvõtteks siis, kui peaks nimetama ühe romantilise draama mida elu jooksul kindlasti vaatama peaks, võiks see täitsa vabalt Painted Veil olla.
11 juuli 2008
Ükskord ammu hiinamaal
Oli kunagi mõte teha Once Upon a Time teemaõhtu, aga kolme filmi (West, America, China) kombineeritud pikkus oleks tulnud ligi üheksa tundi, nii et sellise kestvusürituse planeerimine jäi katki, mis ei tähenda muidugi seda, et filmid sellepärast vaatamata jääks.
Wong Fei Hung(1991) on tehtud tükk aega enne seda, kui Tiiger ja Draakon pisukese võitlusfilmide buumi tekitasid, mis nüüdseks ka animeeritud esindaja saanud. Tuleb aga hoiatada, et kui värskelt pandakaru seiklusi vaadanud filmihuviline OUaTi Chinast samasugust janti ootab, siis saab ta tünga.
Hiinlased on nimelt võtnud ühe legendaarse mehe elust teadolevad faktid, seganud need rahvasuust kuuldud juttudega, lisanud näpuotsaga huumorit ja kamaluga kultuuride põrkumise valu ning saanudki nii filmi kokku. Ajaloolise tõega siis nii nagu tavaliselt, kui filmitegijad ise väidavad süütute silmadega, et põhineb absoluutselt kindlatel tõsielulistel faktidel. Aga kurb oli küll vaadata, kuidas hiinlased selle asemel, et ameeriklaste ja inglaste käest õppida, mis neile kasulik, lasid endale ajada p..ka kullamägedest ja kulutasid energiat omavahel kemplemiseks. Samahästi võid vanglas dušši all kõva häälega küsida, et ega kellegil pole vaja aidata maast seepi otsida. Mingi rahvuslik uhkus võiks ikka olla.
Film on ju tegelikult väga hea, vaatamata sellele, et sinna on tõesti enamvähem kõik kokku kuhjatud, mis valgel inimesel idamaadega seostuda võiks, aga just see allaheitlikus saab selleks tõrvatilgaks, mis kiidulaulu pärsib.
Wong Fei Hung(1991) on tehtud tükk aega enne seda, kui Tiiger ja Draakon pisukese võitlusfilmide buumi tekitasid, mis nüüdseks ka animeeritud esindaja saanud. Tuleb aga hoiatada, et kui värskelt pandakaru seiklusi vaadanud filmihuviline OUaTi Chinast samasugust janti ootab, siis saab ta tünga.
Hiinlased on nimelt võtnud ühe legendaarse mehe elust teadolevad faktid, seganud need rahvasuust kuuldud juttudega, lisanud näpuotsaga huumorit ja kamaluga kultuuride põrkumise valu ning saanudki nii filmi kokku. Ajaloolise tõega siis nii nagu tavaliselt, kui filmitegijad ise väidavad süütute silmadega, et põhineb absoluutselt kindlatel tõsielulistel faktidel. Aga kurb oli küll vaadata, kuidas hiinlased selle asemel, et ameeriklaste ja inglaste käest õppida, mis neile kasulik, lasid endale ajada p..ka kullamägedest ja kulutasid energiat omavahel kemplemiseks. Samahästi võid vanglas dušši all kõva häälega küsida, et ega kellegil pole vaja aidata maast seepi otsida. Mingi rahvuslik uhkus võiks ikka olla.
Film on ju tegelikult väga hea, vaatamata sellele, et sinna on tõesti enamvähem kõik kokku kuhjatud, mis valgel inimesel idamaadega seostuda võiks, aga just see allaheitlikus saab selleks tõrvatilgaks, mis kiidulaulu pärsib.
Hiina varjuteater...
ja klassikaline
Mary Poppins
Kentmanni tänav
täielik ja puhas geniaalsus, mis redelite abil korda saadeti
10 juuli 2008
Seksikas elukas
Pagan, viimasel ajal näeb blogipidamine rohkem välja sotsialistliku töö võistlusena. Metsavana, va suslik ja õõnestaja, sätib end iga kord kui suuremaks fimivaatamiseks läheb ka diivani nurgale istuma ja nii võib mürki võtta, et kui natukesekski molutama jääd on tema jõudnud oma blogisse sissekande kiiremini ära teha, kui sina jõuad Arnold Schwarzenegger öelda.
Samas kui nüüd päris aus olla, siis Metsavana võiks minu kohta sedasama väita, nii et lugejal tuleb lihtsalt sellega leppida, et küllalt paljude filmide kohta leiab postituse mõlemast blogist.
Mis on aga positiivne, vähemalt minu jaoks, siis Sexy Beast(2000) kohta on Metsavana juba põhjaliku postituse teinud ja ma saan piirduda paari lause ja mõningase pildimaterjaliga.
Sexy Beast on lihtne film, on taust ja on Ben Kingsley (Oscari nominatsioon, muideks). Teate ju küll, et kui kivi vette visata, siis tekivad seal ümber lained, vot Ben on see kivi, üks pirakas kivi. Kui keegi hakkabki jutustama Hispaania päikesest ja mingist pangaröövist, siis ärge kuulake, seda kõike olete te juba näinud, Ben "Gandhi" Kingsley teeb Seksikast elukast vaatamisväärsuse.
Samas kui nüüd päris aus olla, siis Metsavana võiks minu kohta sedasama väita, nii et lugejal tuleb lihtsalt sellega leppida, et küllalt paljude filmide kohta leiab postituse mõlemast blogist.
Mis on aga positiivne, vähemalt minu jaoks, siis Sexy Beast(2000) kohta on Metsavana juba põhjaliku postituse teinud ja ma saan piirduda paari lause ja mõningase pildimaterjaliga.
Sexy Beast on lihtne film, on taust ja on Ben Kingsley (Oscari nominatsioon, muideks). Teate ju küll, et kui kivi vette visata, siis tekivad seal ümber lained, vot Ben on see kivi, üks pirakas kivi. Kui keegi hakkabki jutustama Hispaania päikesest ja mingist pangaröövist, siis ärge kuulake, seda kõike olete te juba näinud, Ben "Gandhi" Kingsley teeb Seksikast elukast vaatamisväärsuse.
09 juuli 2008
Tänavavõitleja
Viktoriiniküsimus. Nimeta film milles Charles Bronson on mänginud romantilist kangelast? Ilma kõrvalise abita.
Hard Times(1975) on igatahes vale vastus, Charles kehastab siin Chaneyt, äärmiselt sõnaahtrat tänapoksijat, kelle mineviku kohta me saame kogu filmi jooksul ühe ähmase vihje. Samahästi võiks ta nimi olla Clarence ja ta maal endale tiibu teenimas. Minevikuta Mehe tegelaskujule on keeratud selline vint peale, et see on lausa absurdne.
Lisaks Bronsonile on aga filmis ka James Coburn kelle ülesandeks on publikut veenda, et Speedi näol on tegemist asjapulgaga, kes räägib musta valgeks ja suudab Chaney rusikate ja iseenda korraldajavõimetega mõlemad mehed rikkaks teha. Õnnetuseks on Speedi sõnulseletamatult loll. Kohe ikka nii loll, et ma tahaks näha seda stenaristi, kes arvas, et vaataja sellise idiootsuse suudab alla neelata, sest ta on Speedi lolluse peale olulise süžeepöörde rajanud.
Mida siis öelda filmi kohta mille mõlemad peategelased on pehmelt öeldes ebausutavad? Võib vabalt vaatamata jätta? Jah.
Hard Times(1975) on igatahes vale vastus, Charles kehastab siin Chaneyt, äärmiselt sõnaahtrat tänapoksijat, kelle mineviku kohta me saame kogu filmi jooksul ühe ähmase vihje. Samahästi võiks ta nimi olla Clarence ja ta maal endale tiibu teenimas. Minevikuta Mehe tegelaskujule on keeratud selline vint peale, et see on lausa absurdne.
Lisaks Bronsonile on aga filmis ka James Coburn kelle ülesandeks on publikut veenda, et Speedi näol on tegemist asjapulgaga, kes räägib musta valgeks ja suudab Chaney rusikate ja iseenda korraldajavõimetega mõlemad mehed rikkaks teha. Õnnetuseks on Speedi sõnulseletamatult loll. Kohe ikka nii loll, et ma tahaks näha seda stenaristi, kes arvas, et vaataja sellise idiootsuse suudab alla neelata, sest ta on Speedi lolluse peale olulise süžeepöörde rajanud.
Mida siis öelda filmi kohta mille mõlemad peategelased on pehmelt öeldes ebausutavad? Võib vabalt vaatamata jätta? Jah.
07 juuli 2008
Lindistus
Aprillis pani kohaliku filmiblogimaastiku raskekaallane Trash lumepalli veerema ja kevadine üllatushitt oligi sündinud. Vähe on neid kes pole [REC](2007) näinud ja veel vähem on neid kes pole hispaanlastele selle filmi eest aitähh öelnud.
See kas tegemist on tõesti parima õudusfilmiga mis pärast Noort Inkvisiitorit(1478) Hispaaniast tulnud on jäägu igaühe enda otsustada. Mina ütlen, et oleks vaid see mis toimus ühel pool ust oleks olnud pooltki nii hirmutav kui see mida infrapuna teisel pool valgustas.
Esimene pool oli ikka suhteliselt lahja, ehmatushetki mõni oli, aga pinget oli vähe. Värisev käsikaamera võiks vabalt indiefilmide tarbeks jääda, lausa segama hakkas see pildi hüsteeriline tõmblemine vahel, aga katusekambris toimuv vääris ootamist. (Muideks mulle jäi ka mulje, et kokku oli seal kambrikeses neli inimest.) Nii et ega midagi, aitähh hispaanlastele 10 minuti eluterve õõva eest.
Üks teistmoodi sõjafilm
Vaadata kolm tundi sõjadraamat millest ma elus kuulnud pole ei kõlanud just eriti ahvatlevalt, aga et Metsavana lubas täiskarsklaseks hakata, kui Nambugun(1990) peaks mingiks käkiks osutuma siis said korealased oma võimaluse.
Kaalun siin praegu ühte ja teistpidi, aga ega ei oskagi kuulsamatest liigikaaslatest sellist väga head võrdlust kõrvale tuua. Cross of Iron(1977) ja Cold Mountain(2003) on väheke sinnapoole, aga ka mitte päris. On küll sõjafilme kus mängitakse välja sellele, kuidas tsivilistid sõjas hakkama saavad (või siis reeglina ei saa), aga nemad on sõjaväes, neil vaesekestel on kõrval ka mõni professionaalne sõjamees. Nambuguni peategelaseks on aga keskealine ajakirjanik ja film ise näitab meile partisanisõja koledusi, kus väikesed halvastivarustatud üksused võitlevad pigem nälja ja halva ilmaga kui vaenlasega.
Jällegi jagaks filmi kaheks. Esimese poole peamine võlu seisnes selles, et oli tõesti aru saada, et tavalised inimesed on relvad kätte saanud, eelistatuim lahinguvõte seisnes selles, et joosti kambakesi uuele positsioonile ja jäädi seal ringi vaatama.
Pöördepunktiks võib filmis lugeda aga edukat tormijooksu vaenlase kindlustatud punktile, mis siis ameeriklased nii välja vihastab, et partisanid varasemast teravama tähelepanu osaliseks saavad. Edasine on täielik pärl, masendav aga pärl sellegipoolest. Üllatusrünnak harvendab võitlejate ridu märgatavalt ja ellujäänute kohta sobib kasutada väljendit vihma käest räästa alla. Sihitu sumpamine teades et paigale jääda ei saa aga minna ei ole tegelikult kuhugi.
Kindel vaatamissoovitus.
Kaalun siin praegu ühte ja teistpidi, aga ega ei oskagi kuulsamatest liigikaaslatest sellist väga head võrdlust kõrvale tuua. Cross of Iron(1977) ja Cold Mountain(2003) on väheke sinnapoole, aga ka mitte päris. On küll sõjafilme kus mängitakse välja sellele, kuidas tsivilistid sõjas hakkama saavad (või siis reeglina ei saa), aga nemad on sõjaväes, neil vaesekestel on kõrval ka mõni professionaalne sõjamees. Nambuguni peategelaseks on aga keskealine ajakirjanik ja film ise näitab meile partisanisõja koledusi, kus väikesed halvastivarustatud üksused võitlevad pigem nälja ja halva ilmaga kui vaenlasega.
Jällegi jagaks filmi kaheks. Esimese poole peamine võlu seisnes selles, et oli tõesti aru saada, et tavalised inimesed on relvad kätte saanud, eelistatuim lahinguvõte seisnes selles, et joosti kambakesi uuele positsioonile ja jäädi seal ringi vaatama.
Pöördepunktiks võib filmis lugeda aga edukat tormijooksu vaenlase kindlustatud punktile, mis siis ameeriklased nii välja vihastab, et partisanid varasemast teravama tähelepanu osaliseks saavad. Edasine on täielik pärl, masendav aga pärl sellegipoolest. Üllatusrünnak harvendab võitlejate ridu märgatavalt ja ellujäänute kohta sobib kasutada väljendit vihma käest räästa alla. Sihitu sumpamine teades et paigale jääda ei saa aga minna ei ole tegelikult kuhugi.
Kindel vaatamissoovitus.
06 juuli 2008
Vanapaha
Sheitan(2006) juhtus mulle näppu täitsa kogemata ja kui tiitrites poleks vilksatanud Vincent Cassel'i nimi oleks ta minust pikaks ajaks tolmu koguma jäänud. See seik aga ajendas teosele võimalust andma ja nagu selgus siis aimdus osutus tõeseks. Vincent teeb väga meeldejäävat rolli, aga see ei ole õnneks ainus mis Sheitanist meelde jääb.
Filmi visuaal oli nii mõjus ja lahe, et sunnib mind sedakorda pildimaterjaliga heldemalt ümber käima kui tavaliselt, aga lühidalt enne sisust ka. Seltskond noorukeid satub jõuluõhtut veetma juhututtava majja, lootes selles üksildases paigas ühtlasi ka ohtralt kehevedalike vahetada. Majahoidja, tema naine ja kohalikud külaelanikud ajavad aga selle kauni plaani täiega lörri.
Sheitan ei ole mitte selline näkkukargav jäleduste paraad, vaid selline kus kogu aeg on tunne, et midagi on valesti aga täpselt ei tea kunas ja millise nurga alt esimene hoop tuleb.
Aga aitab nüüd mölast.
Filmi visuaal oli nii mõjus ja lahe, et sunnib mind sedakorda pildimaterjaliga heldemalt ümber käima kui tavaliselt, aga lühidalt enne sisust ka. Seltskond noorukeid satub jõuluõhtut veetma juhututtava majja, lootes selles üksildases paigas ühtlasi ka ohtralt kehevedalike vahetada. Majahoidja, tema naine ja kohalikud külaelanikud ajavad aga selle kauni plaani täiega lörri.
Sheitan ei ole mitte selline näkkukargav jäleduste paraad, vaid selline kus kogu aeg on tunne, et midagi on valesti aga täpselt ei tea kunas ja millise nurga alt esimene hoop tuleb.
Aga aitab nüüd mölast.
05 juuli 2008
Vana Hea Inglismaa
Ütlen siis alustuseks kohe ära, et This is England(2006) on väga hea film.
Varateismelise poisi isa on Falklandi sõjas surma saanud, koolikaaslastega ei ole suhted just kõige soojemad ja ootamatult sõbruneb ta kamba neonatsidega.
Seni kui noored omapead majandavad ei olegi kõige hullem, (hea küll, laamendavad mahajäetud majas ja joovad õlut, aga ikkagi) kuid kui vanemad ja radikaalsemad seltsimehed juhtimise enda kätte võtavad on allakäik kiire järgnema.
Tegelikult on õigem Woody, Milky, Lol ja Co kohta punknoored öelda ja kui nüüd päris aus olla, siis Combo on ju ka lihtsalt üks suvaline pätt, kes iseenda suutmatust oma eluga hakkama saada, kõigi teiste kaela püüab ajada. Räägitakse jah uhkusest ja kodumaa-armastusest, aga kohe kui tekib võimalus mõne nõrgema kallal ülbitsemiseks, seda kasutatakse. Kaastundliku inimesena võiks ju tõesti vett sogada ja süüdistada valitsust ja vanemaid ja keda kõike veel aga no kurat, kui ikka täismehel pole muud teha kui teismelistega koos savu tõmmata, siis f.ck kaastunne. Aga see on küll õige, et kui sa tahad inimesi midagi üheskoos tegema panna, siis anna neile ühine vaenlane.
Mis selle üksjagu masendavat vibe edastava filmi väärtust minu silmis tõstis oli suhteliselt positiivne lõpplahendus, just see et kergestimõjutatavas eas nooruk vajalikul hetkel iseloomu suutis näidata. Vahelduseks on tore näha draamat, mille lõpus positiivsel kangelasel hästi läheb.
The Smithsi "Please, Please, Please, Let Me Get What I Want" on ka üks igavesti hea laul, selle valiku eest ka kiitus.
Varateismelise poisi isa on Falklandi sõjas surma saanud, koolikaaslastega ei ole suhted just kõige soojemad ja ootamatult sõbruneb ta kamba neonatsidega.
Seni kui noored omapead majandavad ei olegi kõige hullem, (hea küll, laamendavad mahajäetud majas ja joovad õlut, aga ikkagi) kuid kui vanemad ja radikaalsemad seltsimehed juhtimise enda kätte võtavad on allakäik kiire järgnema.
Tegelikult on õigem Woody, Milky, Lol ja Co kohta punknoored öelda ja kui nüüd päris aus olla, siis Combo on ju ka lihtsalt üks suvaline pätt, kes iseenda suutmatust oma eluga hakkama saada, kõigi teiste kaela püüab ajada. Räägitakse jah uhkusest ja kodumaa-armastusest, aga kohe kui tekib võimalus mõne nõrgema kallal ülbitsemiseks, seda kasutatakse. Kaastundliku inimesena võiks ju tõesti vett sogada ja süüdistada valitsust ja vanemaid ja keda kõike veel aga no kurat, kui ikka täismehel pole muud teha kui teismelistega koos savu tõmmata, siis f.ck kaastunne. Aga see on küll õige, et kui sa tahad inimesi midagi üheskoos tegema panna, siis anna neile ühine vaenlane.
Mis selle üksjagu masendavat vibe edastava filmi väärtust minu silmis tõstis oli suhteliselt positiivne lõpplahendus, just see et kergestimõjutatavas eas nooruk vajalikul hetkel iseloomu suutis näidata. Vahelduseks on tore näha draamat, mille lõpus positiivsel kangelasel hästi läheb.
The Smithsi "Please, Please, Please, Let Me Get What I Want" on ka üks igavesti hea laul, selle valiku eest ka kiitus.
Kakluskaru
Animeeritud filmid mind reeglina rõõmust kilkama ei pane, aga taaskord lasin ennast treiler ära meelitada ja võlusõnad kung fu panid ka kõrvad väheke liikuma.
Üldiselt võib täitsa rahule jääda, Kung Fu Panda(2008) on korralik idamaine madin ameerikalikus soustis. Ma kardan, et kui oleks pidanud seda filmi kodus mingi seltskonnaga vaatama oleks ilmselt kohustuslikud jalaga tagumiku naljad kõvasti rohkem seganud, aga kui ikka terve saalitäis lapsi rõõmust rõkkab, siis ei ole minul küll südant pahandama hakata.
Sisust palju rääkida ei olegi, nagu ühele tüüpilisele kaklusfilmile kohane. Mees/Panda metsast teeb kõvasti trenni ja võidab eepilises lõpulahingus peapahalase/Lumeleopardi ära.
Kes aga vähegi kung fu/samurai/van damme filme kunagi vaadanud on siis neile on äratundmisrõõmu kuhjaga, kõige ilmsem austusavaldus läheb vendade Shaw Wu Du-le(1978). Eks meil kõigil ole omad nõrkused ja kauni kaarega tagurpidisaltost antud sõrmenips vastase kägiveeni on minu.
Üldiselt võib täitsa rahule jääda, Kung Fu Panda(2008) on korralik idamaine madin ameerikalikus soustis. Ma kardan, et kui oleks pidanud seda filmi kodus mingi seltskonnaga vaatama oleks ilmselt kohustuslikud jalaga tagumiku naljad kõvasti rohkem seganud, aga kui ikka terve saalitäis lapsi rõõmust rõkkab, siis ei ole minul küll südant pahandama hakata.
Sisust palju rääkida ei olegi, nagu ühele tüüpilisele kaklusfilmile kohane. Mees/Panda metsast teeb kõvasti trenni ja võidab eepilises lõpulahingus peapahalase/Lumeleopardi ära.
Kes aga vähegi kung fu/samurai/van damme filme kunagi vaadanud on siis neile on äratundmisrõõmu kuhjaga, kõige ilmsem austusavaldus läheb vendade Shaw Wu Du-le(1978). Eks meil kõigil ole omad nõrkused ja kauni kaarega tagurpidisaltost antud sõrmenips vastase kägiveeni on minu.
Tellimine:
Postitused (Atom)