Hea ulme kiidab tegijat

Sõber Metsavana on suur Lovecrafti fänn ja alatihti ta kurdab, et nägi miskit järjekordset töötlust või siis vanameistri mõjutustega linateost, mis kõlbas vaadata kuni selle hetkeni kui miski koll ekraanile ilmus. Samas ei pea just raketiteadlane olema välja raalimaks, et absoluutselt lootusetu üritus on filmilindile talletada midagi ligilähedaselt niisama koledat kui inimene oma peas suudab välja mõelda. Piisaks ju sellestki, kui anda vaatajale pisike impulss, panna ta mõtted õiges suunas tööle ja las ta vaeseke siis läheb õhtul kinost koju ja piilub selja taha, aga ei antakse ikka kiusatusele järele ja näidatakse mingit limast koleda hambumusega ja 6 kombitsaga käkki ja loodetakse sellega samasugust effekti saavutada.
Ja mina tahaks küll loota, et trükikunst jääb ikka edasi kestma ja Bradbury ennustus ei saa kunagi tõeks just sellepärast, et lugedes on piiriks vaid lugeja enda fantaasia. Eriti just ulmet lugedes. Head ulmet. Ehk siis kuhu ma tahtsin välja jõuda on see, vähemalt minu arvates, et head ulmefilmi on raskem teha kui raamatut kirjutada.
Seda rõõmsam on aga meel üht head ulmefilmi nähes ja La Planete Sauvage(1973) on tõesti üks selline. (mugandatud suurele ekraanile raamatu põhjal, muideks) Allegooriline teekond, mille jooksul väikestest inimestest saavad suurtega võrdväärsed partnerid või no igatahes ei püüa nad üksteist enam kõigi jõududega kõrvaldada.
Juba filmi algus, kus väikesed Draagid Omidega mängisid oli isuäratav ja edasi läks veel paremaks. Vormikas floora ja ablas fauna, eriline kiitus õppesessioonide eest, millest küll muhvigi aru polnud saada (kõik need tundmatud materjalid ja mõõtühikud), aga tegemist on ju ka võõrtsivilisatsiooniga. Et aga kõik ausalt üles tunnistada, siis ega ma ei osanud küll arvata ega oodatagi, et Renel kõigele sellele lisaks veel lõpus selline trump varukas on, olin juba sellegi eest tänulik, mis esimese tunni jooksul näha oli saanud. Draagide meditatsiooni eesmärgi ilmsikstulek oli aga kui palgapäeva eel teksade tagataskust kortsunud koidula leidmine.
Väga hea, soovitan.

sellised näevad välja Omid

sellised aga Draagid

väga soojad nendevahelised suhted just pole, aga film ei ole ka veel läbi

väike draagitüdruk teadmisi omandamasja siin lahendavad kaks Omi tsiviliseeritud moel vaidlust tegelikult on inimene ainus loom, kes lõbu pärast tapab, aga see taim tuleb teisele kohale
dust in the wind

Lõpetuseks algajale lugemishuvilisele paar teemakohast vihjet: Algernon Blackwood "Willows", Shirley Jackson "Lottery", Dan Simmons "Hyperion", Frank Herbert "Düün", Ray Bradbury "451 Fahrenheiti", Sheri S. Tepper "Rohtmaa", esimese hooga aitab küll.