Huumorit siit ja sealtpoolt Atlandi ookeani

It's a Gift(1934) - W.C. Fields kehastab keskealist vürtspoodniku, kes on ühtlasi ka kõige paksunahalisem abielumees keda mina filmilinal seiklemas olen näinud. Tulehark on ta kalli abikaasa iseloomustamiseks küll kohane kuid kindlasti liiga pehme väljend, lisaks veel poeg kes elab rulluiskudel, armuvalus tütar, lärmakad naabrid, tülikad kliendid ja intellektivaegust põdev poesell. Kuid vaatamata kõigile neile raskustele mida kuri saatus on tema vaimu murdmiseks välja mõelnud ei lase ta ennast kõigest sellest segada ja pürib visalt oma unistuse, isikliku apelsiniistanduse, poole.
Sisuliselt on tegemist veidi üle tunni kestva sketšishowga, ehk siis paratamatult mõni sketš on naljakam kui teine, eeskätt just lõpp vajub ära, liiga sirgjooneline ja vähenaljakas happy end. Suurimad õnnestumised aga söögilauastseen ja sellele järgnev isa-tütre dialoog köögis, taustaks naise lõppematud tänitused ning loomulikult ka Haroldi juba eos nurjumisele määratud katsed terassil veidi sõba silmile saada, absurselt naljakas.
Kõigil meestel kes arvavad, et neil on raske iseloomuga naine, soovitaks kindlasti ära vaadata millise sihikindluse ja kindlameelsusega üks õige mees läbi elu läheb, pealekauba saate ka suutäie naerda.

ka nii lihtne tegevus nagu habeajamine võib teatud tingimustel kõrvalvaatajale äärmiselt palju lõbu pakkuda pime mees ja lampirnid visaduse eest poisile 10 punkti, hetk tagasi kukkus kookospähkel trepist alla

hetkel küll Saatuse poolt põlvili surutud, kuid mitte kauks

Genevieve(1953) - Perekond Bissonette'ga võrreldes on McKim'id muidugi musterabikaasad, kuid nende suhte tugevus pannakse (taaskord) proovile igaastasel vanautode suursõidul marsruudil Londoni-Brighton-London. Liiklusmärkide põhjal peaks see vahemaa olema suurusjärku mõnikümmend miili, kuid põnevust jagub küllaga juba sinnasõidul, mis siis veel rääkida tagasiteest kui väikse sõbraliku kihleveo käigus Genevievist viimast üritatakse võtta, puhuti küündis kiirus vist isegi 50 miilini tunnis. Brightonis leiab aset ka väike tagasihoidlik bankett, mille käigus perekonnasõber Ambrose üritab suursõitu siduda with a really beautiful emotional experience... ja McKimid peatuvad hotellis, kus nad ehtinglasliku viisakusega ülemise korruse sviiti majutatakse.

Pisuke seos tekkis filmiga Great Race(1965), aga Genevieve on minu maitsemeelega oluliselt paremini kokkusobivama atmosfääriga. Huumor oli küll tagasihoidlikum/argisem aga tabab huumorisoont palju täpsemalt. Nii vana filmi kohta hämmastavalt palju vihjeid seksile, aga needki olid maitsekalt tehtud ja mingit vanusepiirangut endaga kaasa ei too. No ja loomulikult annavad ilusad autod igale filmile plusse juurde.

pöörake tähelepanu väljasirutatud suunatulele

Metsavana lemmik, väiksemat sorti aurik ratastel

kohe näha et vanad sõbrad

Ambrose kaaslane, väga võimekas trompetipuhujakuidas sellise näoga oli võimalik sellist mulli ajada käis minul üle mõistuse