Väga lühidalt kokku võttes, siis idee oleks väärinud paremat teostust. Iseenest ülilahe vandenõuteooria, tapjataimed (loogiline seos triffiididega), aga kuidagi kunstlik oli kogu see värk, sujuvusest jäi puudu. Olid mingid tegelased, natuke nokitseti nende kallal, siis jooksis mõte ummikusse, jäeti nad kõrvale ja võeti järgmised. Frank Collisoni potensiaalist pulbitseva tegelaskuju hülgamise pärast olen ma eriti kuri.
Mrs. Jones oli loomulikult täiesti omaette klassist, üks väike armas vanainimene ei tohiks ju nii hirmutav olla. Samas aga mis kuradi nukk see tal voodis oli? Seda teemat oleks ju ka väheke arenda võinud.
Emotsioone siis seinast seina aga üldmulje pigem negatiivne, ei aidanud sugugi kaasa ka peategelaste pehme öeldes ebaveenev mäng, Wahlberg esmajoones sama elava miimikaga kui Jean-Claude.
emotsioonid vasakult paremale: hirmunud, mõtlik, kiimas (või oli see nüüd paremalt vasakule, pagan, ei tule meelde)
minu jaoks kõige valusam stseen kogu filmis, hullunud inimesed seisavad viisakas järjekorras ühe püstoli peale, selle asemel et ennast näiteks raudvarbadest aia otsa heita
0 comments:
Postita kommentaar