Argo (2012)

Ei ole siin pikalt keerutada midagi, isegi kui filmisõber on kuskil kivi all elanud ja ei tea millise hooga Argo igast auhindu kokku roobitseb, siis hea filmi tunneb ta ikka ära. Ja kui konkurentideks on need kaheksa, kellest varasemalt juttu olen teinud, siis roobitseb selle kõige mainekama ka. Kui põnevik suudab sellise pinge peale kruttida, et unustad ka küünte närimise ära, siis ei tohiks kellelgi midagi norida olla.

Nii et mis te arvate, mida ma nüüd teha kavatsen? Väheke norida, aga ainul natuke, sest kellele ei meeldiks killuke irooniat. Praegusel konkreetsel juhul muidugi räme hunnik irooniat. Ja teist samapalju kurbust. Parun Münchausen on sohu roninud, laukasse vajunud ja nüüd peab end kangelaslikult juukseid pidi mülkast välja tõstma. Ja kõigile jääb meelde tema kangelaslikkus.

Nii et ärge selle kasumiahnete suurriikide mölaklikkusega end ärritama hakake. Kuulakse head muusikatausta, nautige 80. aastate lopsakaid vuntse ja plastraamidega prille ja laske end põnevile ajada.

Kyle Chandler paistab endale oma nišši leidnud olevat. Argos ja Zero Dark Thirtys põhimõtteliselt sama roll.

Razzied on muide juba jagatud. Aga kuna sel aastal seal ühtegi põnevat halba filmi ei paistnud, siis sel aastal jätsin nende nominentide kajastamise vahele. Twiligiht, Adam Sandler ja Rihanna võitsid. Mis mind muidugi vaevama jäi on see, kui palju Vaarikaid Argo(1980) teeninud oleks.