Armastus / Amour (2012)

Kes oleks osanud seda arvata, et ma Michael Haneke filmis näen tegelast, kelle motiivid ja käitumine mulle sümpaatsed on. Ühel hetkel lööb küll lavastaja loomus välja ja Georges käitub mitte kõige mõistuspärasemalt, aga kuni tolle hetkeni ei lase mees enda emotsioonidel möllama hakata ja teeb rahulikult asju mida on vaja teha. Kui on ainult üks halb valik, siis tuleb sellega elada. Samas, ega ma väga ei kujutagi ette, mida üks normaalne mees Georgesi olukorras kardinaalselt teistmoodi oleks saanud teha.
Tegemist ei ole ju päris sellise Puutepunkti looga, kus täies elujõus ühiskonna liige puudega lähisugulase 24/7 hooldajaks sunnitakse. Georgesi ei jää oma elu selle pärast elamata, et ta Anne eest ise jõudumööda hoolitseda otsustab. Anne ongi tema elu.

Päris hiilgavast filmist jääb aga miskit puudu. Billy Wilder kippus ka seda tegema, et filmi alguses kohe lõpu ära näitas, aga seal vahel tehti vähe rohkem käänakuid, Haneke lasi suhteliselt sirgjooneliselt lõpuni välja. Üks täiesti hiilgav stseen siiski oli. Plaadimasinat kuulava mehe hallutsinatsioon. Pigistab ka hommikueineks kuullaagreid krõbistava Mehe silmist pisara välja.