Reaktsioon VII

Keskkooli keemiatunnis vähegi tähele pannud ulmehuvilised kindlasti teavad, et kõik reaktsioonid ei toimugi suts ja valmis. Kui ikka mõnest reagendist puudus on, siis jääb ka reaktsioon vinduma. Sel kuul siis põhiliselt blogipidaja Hõffil kajastamisele ära kulutatud tähemärkidele tõttu, veidi ka kirjutamise jaoks äärmiselt ebasobivalt silma sisse paistvale päikesele. Aga nüüd kui uus number juba paistab on täpselt õige aeg vana meelde tuletada.

Esiteks suurepärane raamatuarvustus ja seda täiendav intervjuu. Ma ei ole ise ei ole seda kogumiku veel lugenud, aga vingun juba ette, et juubelinumber ja siis seal avaldatakse mingil jutuvõistlusel kohtadele 6 - 10 jäänud lood. Juba 1 - 5 olid nii ja naa. Mant suutis aga sellest karist mööda hiilida ja rõhus juubilari tugevatele külgedele. Samas kui Sulbi ise praktiliselt iga küsimuse vastuses ulmekirjastaja raskest elust rääkis. Selline maailmavaateline erinevus. Kas klaas on pooltäis või pooltühi.

Koomiksilugu tutvustas sedakorda siis minujaoks Keanu Reevesi näoga Constanine't. Vähe haritumad koomiksifännid oigasid praegu kõva häälega. Aga ju see lugu selleks ilmuski, et ka minusuguseid ignorante vähe harida. Arvestades, et Alan Moore graafilisi romaane olen ma lugenud täpselt ühe, V for Vendetta ja et see minu arust mitte väga eriliseks teoseks ei osutunud (teine valju oie), siis tuleb ainult Kaurit kiita, et tema kokkuvõtte Hellblazeri lugudega põhjalikumaks tutvumiseks kõva impulsi andis. Esiti ilmselt siis Delano osade piires.

Tarkade prillide loo juured näriks natuke tähte ja vaidleks Metsavanale vähe vastu, minu arust on see ikka väga selgelt ja kindlalt määratletav reaalsusest eemaldumisena, kui sul on peas okulaarid, mis sulle suvalisel hetkel suvalist sisu silme ette manada suudavad. Istud pimekohtingul naisega, kes kuulutuse järgi pidavat Scarlett Johanssoni kenam õde olema, aga reaalselt näeb välja nagu SDV olümpiaujuja ja vaatad prillide pealt porri. Kui see ei ole reaalsuse eest kaugenemine/põgenemine, siis olen mina Ryan Reynolds (aastatel 2008-2011).

Jutusaak on sedakorda päris hea. Konkreetne tõlkejutt "Kriitilised päevad" ja kenasti välja mängitud puändiga "Väljalaenatud Valitsusaeg" parimate näidetena. Härra M. Kalmsten võiks muidugi tulevikus mõelda veidi ka selle peale, et kui jutt ongi suures osas lõpu peale välja minek, siis võiks ta keskpaik kas vähe lühem või tihkemalt olulisi hetki täis. Konkreetne näide. Ma küll aiman, mida sihiti 600 aasta dünastia järjepidevuse ühte kohta koondamisega, aga selle anna krooni edasi mängu mõtte ja tarvilikkuse osas jääksin äraolevale seisukohale ning samuti kahtleksin 550 aastat surnud valitseja võimekuses veega täidetud torupillipaunana maha kukkumise osas.

Pudeliposti juures meeldis mulle loo alguse poolt mu enda peas idanema hakanud mõte hiiglaslikus laoruumist, mille seinad on kaetud riiulitega, mille peal kõvasti kinnikorgitud pudelites sähvivad erinevates värvides tööle kibelevad džinnid.  Kahjuks vajus teema arenedes traditsioonilisemasse voolusängi.

Vaimuskänneriga sama lugu. Algus täiega mõnus. Oma osa muidugi ka tuttaval tegevuspaigal, aga areng jäi kuidagi toppama. No näiteks see reptiloidide peksmine tundus ainult selle pärast sees olevat, et kirjutajal on mustlastega seoses mingi isiklik ebameeldiv kogemus. Juttu ei arendanud see ju kuskile?

Kombinaat oli aga üks siuke lugu, mis püstitas rohkem küsimusi, kui ära vastas. Ma täiesti kujutan ette, et Lea saaks sellele jutule kirjutada nii eelloo kui ka järjeloo ning ka keskkoha teemat pikemalt. Mina loeks küll, et  mis see must sodi endast ikka kujutas ja kust need Maaõgijad välja vupsasid.

Võtmete loo juures on kõige lahedam see, kuidas saab näpuga järge ajada idee algeni. Seitse lugu/artiklit on vahel.

Nine Months / 40 + 2 nädalat (2012)

28+1. See üks olin mina. Võibolla, et üleval rõdu peal istus mõni mees veel, aga all parteris vaatasime filmi mina ja kakskümmend kaheksa naist. Marianne Mikko ja soolise võrdõiguslikkuse voliniku järjekordne töövõit.
Loogilise deduktsiooni meetodi ja meessoost! piletimüüja küsimuse, "Tervishoiu Kõrgkoolist?" alusel oletan, et vähemalt mingi osa sellest naisteväest oli kohale saabunud professionaalsest huvist (ämmaemanda nominaalõppeaeg neli ja pool aastat) ja teine osa valmistus oma elu ilusaimaks päevaks.
Need tulevased ämmaemandad? lisasid muide filmile kõvasti vürtsi juurde, sest kuigi ka minu jaoks oli filmis kohti, kus vaikselt oiata ("šimpansid on kõige intelligentsemad imetajad") või naeru pugistada ("ma ei ole küll arst, aga..."), siis need naersid ju täiesti rändom kohtade peal. Nii et kui teil peaks tekkima tahtmine ka selle dokumentaaliga tutvuda, siis katsuge mõni meditsiinitaustaga inimene ka publiku sekka meelitada. Efekt oleks ilmselt sama, kui limonaadikinos beebiga kinno seanssi pähe Pumppüssiga Parmu näidata ja publiku sekka paar Hõffisõpra paigutada.

üks pluss siit muidugi kodusünnituse kasuks paistab, kui kõht peaks tühjaks minema tuleb ainult käsi välja sirutada

Mul tekkis vaatamise ajal aga taaskord tunne, et elamine on liiga lihtsaks tehtud. Selle asemel et muretseda tõeliselt tähtsate asjade pärast, kas kasumiahne vabrikuomanik äkki seda uut moenarrust kangastelge hankida ei kavatse või et kas kupja jutt, et mõisnikuhärra sinu talukoha peale õunaaeda rajada plaanib ka tõsi võib olla või kas naabrimutt, kelle kaevu sa purjus peaga oksendasid sind külakõrtsis nõiaks ei tembelda, ajavad mingid kolme silmaga gurud hormoonide ülekülluses suplevate tulevaste emade pähe igast hulle mõtteid. Tõepoolest, naised on aegade algusest saadik kodus sünnitanud ja inimkond kestab siiani, aga kas on mõni ajalooline romaan, milles mõni naine või laps poleks sünnitusel surnud? Ma tõesti ei viitsi hakata mingit statistikat selle teema kohta otsima, aga Jõulutunneli raha eest ostetud hirmkallis masin, mis teeb "ping" tundub ikkagi kuidagi turvalisem valik kui minigrip kotikeses seemned.

Hõff 2012: pühapäev

Kahest eelnevast päevast omajagu kurnatud nägemisorganid said pühapäeva natuke kergemalt võtta. Täiesti teadliku valikuna jätsin japside pesapallijandi vaatamata ja piirdusin kahe filmiga.

Minu suureks rõõmuks selgus pärast Innkeepersi lõppu, et ma ei olnud siiski ainus autoriteetne allikas, kes Ti Westi eelmist linateost kõige kõrgemalt ei hinnanud. Võib ju oletada, et repliik ei olnud muidugi eriti raske paremat filmi teha tähendab seda, et House of the Devil eriliselt kestvat mälestust ei jätnud. No vähemalt mitte sellist, oh, see oli nüüd küll üks sitaks lahe kaheksakümnendate aastate vaimust kantud õuduspõnevik. Seda rohkem on põhjust rõõmustada, et Inkeepers oli. Parasjagu lahe kaheksakümnendate tondifilmide vaimust kantud triller. Näituseks Changelingi vaimus. Maja, kus on soppe rohkem kui mustlase suus kuldhambaid ja paar liiga uudishimuliku asjatajat. Ja esimene tund aega suurt midagi ei toimu. Hoitakse pinget. Ilma irooniata. Vaataja vaim pandi vaimudega kohtumiseks valmis ja siis kukuti kummitama. Teistkordselt tänavusel festivalil tõmbas kõhuõõnsuse jäässe.

Muide, kasutan võimalust targutamiseks. See küll võib õudusfilme vaadates iga kord vihast siniseks ajada, aga väidetavalt pidavatki inimene olukorras, kus on valida näiteks kummitavast majast tuhatnelja pagemise ja trepist alla pimedasse keldrisse jalutamise vahel valima ... keldri. Sest oma hirmu eest pagemine paneb meid end läbikukkujana tundma, samas kui oma hirmule vastu astumine aktiveerib ajus mingit sorti mõnukeskuse.

Aggression Scale või nagu suurem osa publikust pigem varem kui hiljem leidis Home Alone with a Vengeance, aktiveeris aga pigem naerunäärme. Mitte nii otseselt musta huumori pillerkaar kui inglaste Inbred, aga no pole mitte kuidagi võimalik, et see tööriistakast sinna trepimademele juhuslikult sattus. Teismelises autistlikus? põrgulises Owenis pidi päris palju Kevinit sees olema. Lihtsalt tema tembutamiste tulemusena said inimesed reaalsemalt haiget. Nii et jõulude ajal seda vaevalt et telekast näitama hakatakse. Liiga palju nägu krimpsutama ajavaid stseene, mis ei lõppenud sellega, et Marv end totakas naeratus näol uuesti püsti ajas. Nooremale koolieale mitte just kõige sobilikum vaatamismaterjal.  Karastunud festivalitajate jaoks aga muhe vaatamine.

Harry, vaata mis see kuradi jõmpsikas nüüd tegi.

usaldusväärne allikas juhtis mu tähelepanu naispeaosalise kenale säärejooksule...
ei hakanud vastu vaidlema

Ning ongi peaaegu kõik. Nipet näpet veel.

Tasub märkida, et sel aastal olid taas esindatud lühifilmid. Parasjagu naljakas Decapoda Shock rääkis kosmosereisil käte asemele krabisõrad kasvatanud mehe kättemaksust. Nati tõsisema tooniga Deus Irae näitas eksorsistide rasket igapäevaelu. Jällegi humoorikamas võtmes lahendatud Employe du Mois tegeles müütilise tegelaste tagasi tööturule suunamisega, eeskätt paistis puudu olevat striptiisitaridest.
Princesse oli päris karm animatsioon naisest, kelle mees käis päeval libahundiks ja õhtul kodus kulistas viina ja rautas naist. Rootslaste Bruket aga veits kõheda olekuga lugu vanas tehases askeldavatest metallivarastest. Peab ikka julgust olema. Omast kogemusest tean, et igast mahajäetud hoonetes valgelgi ajal ringi kolamine ajab fantaasia lendu. Väga ei kujuta ette, palju mu aju mõnukeskusi stimuleerima peaks, et ma näiteks Tahkuna merekindluse katakombidesse vaske otsima nõustuks minema.

Ja olemegi jõudnud auhindade jagamiseni. Avandi ja Sepp ütlesid, et nemad alla 3kilo kellelgi tuju rikkuda ei kavatse, nii et pean tseremoonia Helga abiga läbi viima.

Liigesevalus Libahundi eripreemia jääb eelmise aasta võitja kätte ka käesolevaks aastaks hoiule. Ei õnnestunud sel aastal näha ühtegi teost, mis raisatud aja pärast vihast värisema oleks pannud.

Parima lühifilmi Tigeda Ahjualuse eripreemia saab Princesse.

Ning peaauhinna, Terashammastega Ebasurnu imaginaarsed kujukesed omistan sel aastal filmidele Iron Sky, Inbred ja Mientras Duermes.

Hiljemalt aprilli viimasel nädalavahetusel Haapsalus näeme jälle. Ka sinuga, Maxima poeketi müüja, kes sa oma kurbust, et festivalinädalavahetusel tööl pidid olema, minu peale välja valasid ja mulle isikuttõendava dokumendi puudumise tõttu õlut müümast keeldusid.

Hõff 2012: laupäev

Harrastusastroloogidele pakuti midagi ka laupäeval. Penumbra lahkas nii erakordse sündmuse kui täieliku päikesevarjutuse mõju inimpsüühikale. Võimuka olemisega Marga, kellel ühel hetkel lihtsalt meesvaatajate rõõmuks pluus eest natuke avaramaks lõigatakse ja rinnesine õliga sisse määritakse, üritab korrapäraste vahedega paljunevatele kinnisvaramaakleritele oma korterit maha ärida, aga no pidevalt on miski jama. Kas ei ole kodus kohvi, ahistab teda raha nuruv kaltsakas või tüütu naabrinaine ja planeedid muudkui reastuvad.

paljuneme?

Parasjagu kerge hommikune ärataja. Cristina Bondo Margena teeb hea rolli, olustik on mõnusalt sürr ja lõpus tehakse pauku kah. Vahel tasub ikka inimeste vastu kena olla.


Aga kui see kena olemine tähendab palve mine-sinna-majja-ja-too-mulle-need-videokassetid täitmist, siis võib paluja ka rahulikult kukele saata. V/H/S teeb puust ja veriseks, mis siukeses majas juhtuda võib. Tegelikult see raam oli selle antoloogiafilmi kõige nõrgem osa. Hiljuti vaadatud Chilleramas olid lühifilmid head ja ka nende vahel toimunu pakkus huvi. V/H/S-is olid lühifilmid head. Natuke annaks igaühe kallal norida, aga neis kõigis oli head rohkem kui keskpärasust. Armastust otsiv kassisilmadega naine pani esiti muigama. Hotellitoas magavat paarikest filmiv perv tekitas juba veidi kõhedust. Suvalises metsas järjepanu mõrvari saagiks langevate noorukite saatusele kaasaelamine oli juba parasjagu hirmutav, eeskätt tänu sellele võttele, mille abil vihjati mõrtsuka kohalolekule ja kuidas teda kujutati. Ning neljas osa, mille lõpp küll veits lahjaks jäi, keeras sisikonna juba kõvasti sõlme. Kinniste silmadega vaime täis tuppa minemine, sest kui sa neid ei näe, siis ei saa nad ka sind hirmutada, kehtib ainult selle kohta, kel silmad kinni on. Pealtvaatajal oli laup hirmuhigiga kaetud. Viies enam mitte nii kole, aga omad momendid ka seal. Halloweeni õhtul kellegi tuttava tuttava majja pidutsema sõitnud mehed leiavad pööningult damsel in distress'i ja tõestavad veenvalt, et liigne agarus on ogarus. Lahe detail - Vii'st tuttavad seintest sirutuvad käed.
Õhtusemal ajal vaadates, head und selline film vaevalt et esile kutsuks.

muide, tegemist on väga salapärase filmiga, ei treilerit joutuubis, ei pilte googles

Head Und / Mientras Duermes on hispaanlaste väga korraliku trilleri pealkiri äärmiselt sümpaatsest perverdist, kes suudab natuke vähem õnnetu olla vaid siis, kui teised ta ümber õnnetud on. Ei mingit hirmsat lapsepõlvetraumat, stephenkingilikku ahistamisepisoodi, mees lihtsalt on püsivalt õnnetu. Ja võtab oma töökohast kortermaja administraatorina maksimumi, et ka teised majaga seotud inimesed oma eluga erakordselt rahul olla ei saaks. Mis eriti raske ei ole. Ei pea kellelgi mootorsaega jalga otsast saagima, et ta õnnetu oleks. Mõnele piisab ka sellest, kui lemmikloomal kõht lahti on või no vähe tõsisema näitena töökoha kaotamise hirm. Eestlane peaks sellise hirmu stressitasemega suhteliselt hästi kursis olema.

Aga alati on ka mõni selline paadunud optimist, kes suudab leppida asjadega mida ta muuta ei saa. Ning meie antagonist peab oma arsenalist järjest uusi trikke välja võluma, et Clara vaimu murda. Ja see arsenal on muljetavaldav. Vaatamata sellele, et seal klassikalise maniaki tööriista mootorsaage vist ei olegi. Välja seda vähemalt ei võeta. Mis ei tähenda aga, et verd üldse ei näe.

Meenutas muide üht natuke vanemat hispaania trillerit, Palabras Encadenadas, kus üks teine taganeva juuksepiiriga meesterahvas üht naist ahistas.Ehk ei ole mõni lugeja näinud. Tasub vaadata. Mõlemaid.

Täpselt samuti nagu tasub esmalt vaadata Manborgi ja siis ühte teist liha ja metalli sümbioosi võimalusi lahkavat teost. Väga tore oli kusjuures, et enne filmi algust lubati pühalikult, et enne Suures Saalis nädalavahetuse teist Suurt Filmi näitama ei hakata, kui kanadalaste parasjagu haige vaimusünnitus läbi saab. Mitte just igaühe maitsele sobiv f-kategooria teos, kus pool mees - pool masin kurjuse vägede vastu võitlema peab. F võib siinkohal tähendada nii fantastiliselt kehva, financially challenged kui ka feromoonide kütkes deemonit. Ise valige.

Minu meelest täpselt sobiva pikkusega. Korra või paar oleks muidugi võinud veel keegi öelda, et it's not about the killing, it's about family, aga sellisel tasemele jaburuste juures on kõige tähtsam enne ära lõpetada, kui vaataja aju üle hakkab ajama. Manborg lõppes just täpselt õigel ajal.


Ka ses mõttes, et Robocopi õnnestus suurelt ekraanilt täies pikkus vaadata.
Antud linastus lõi minu jaoks Hõffil uue standardi. Kui eelmine aasta ajasin natuke juttu mehega, kes ütles, et ta ainult Tetsuo pärast Haapsallu sõitis, aga no kui ta juba kohal oli, siis vaatas ikka mõne veel. Sellel aastal oli aga Adi kodus oma sisemisele Robocopile otsa vaadanud ja otsustanud Haapsalus vaadata ainult ühe filmi. Ning mees hoidis sõna.
Mõni noorem lugeja ilmselt kehitab praegu õlgu. Mingi 25 aastat vana actionfilm, tosin korda telekast nähtud. Aga näed, vanadel meestel hormoonid möllavad. No lastakse mehel jahipüssiga käsi otsast, läheb ED-209 presentatsioon väheke nihu, nuusutab CEO prostituudi tisside pealt kokaiini, kastetakse paha mees toksiliste jäätmete sisse, aga no peale selle?

Peale selle kõige on tegemist kauni lapsepõlvemälestusega, kus kõik tegelased rääkisid klassikalist kinnipigistatud ninasõõrmete murdes vene keelt. Väga vähe oli ilmselt asju, mida ma lapsepõlves oleks kirglikumalt vihanud, kui neid neetuid kanavarbaid. Kuradi raisad. Vaene kangelaslik Robocop, kes metalsele välimusele vaatamata oli ikkagi inimene, nõrk ja piiratud võimetega (ED-idega võrreldes), oli teistega püsti hädas. Sümboliseerisid nad siis mida iganes.

see pilt võiks aga olla vabalt pärit ka mõnest suhtedraamast

Prantslaste vampiiriloo Surnukahvatu / Livide peategelased Lucie, William ja Ben sümboliseerisid aga eeskätt vististi inimlikku rumalust. Vanasse majja, mis tsivilisatsioonist asub tubli autosõidu ja jalgsimatka kaugusel ja mille ainsaks asukaks on ülemisel korrusel koomaund magav vanaeit, kes rahvajuttude põhjal päratu rikas pidavat olema, otsustab see seltskond rüüsteretkele minna ööpimeduse varjus.
Mis aga lihast ja luust tegelaste vaimunõtrust tasakaalustas oli parasjagu atmosfäärikalt kiiksuv ja kääksuv maja, gaasimaskis vanaeit ja kuskilt x-dimensioonis asuv tuba, milles kolm valges kleidis neidist elutsesid. Eriliselt positiivselt jäid aga meelde peadpööravad mänguasjad ja see suurepärane elusuuruses muusikatoosi pupe. Kogumikus Sünged Varjud on üks lühike ja väga mõjuv jutt "Ja beebi tantsis." Lugege läbi ja vaadake siis seda stseeni uuesti. Näiteks selle viie minuti asemel, kus kaks noort naist käsikäes laia ilma avastama läksid.

Hõff 2012: reede

Kes kevadel Haapsalus kinos ei käi, selle iPhööni võtavad kuunatsid endale. - Jändja.

Mina käisin ja umbes 2799 inimest veel, nii et Götterdämmerungi lend lükkub nüüd natukeseks edasi. Haapsalu kultuurikeskuse Suure Saali füüsikaliste omaduste tõttu ei mahtunud  küll kogu see mass eelviimasel minutil festivali avafilmiks kuulutatud Iron Sky'd vaatama, aga need 500 õnneliku, kes mahtusid ei pidanud pettuma. Soomlased on hakkama saanud tõeliselt laheda ja poliitiliselt ebakorrektse ulmekomöödiaga, kus seiklevad Great Dictatori põhjal pisikestele hitlerjungedele ajalugu õpetav Renate, segaste motiividega füürerihakatis Klaus, kahtlaselt palju Sarah Palinit meenutav United States of Americas president, naissoost Kapten Kirk Vivian ning loomulikult albiinoneeger James Washington.

see hingestatud kõne... füürer ise oleks ka kade olnud

Kõige üllatavam selle tegelikult küllalt väikese rahaga tehtud filmi juures on väga korraliku tasemega eriefektid. Usutavasti ei oleks küll keegi pahandanud, kui kosmoselahingud (just täpselt - mitmuses, madistatakse ikka põhjalikult) oleks seal kuskil Wing Commanderi tasemel graafikaga olnud, aga mitte sinnapoolegi. Nii väikesed kui suured lennuvahendid liiguvad sujuvalt ja on ka silmale kaunid kaeda. Huvitav mida selline meeskond Avatari rahadega teha oleks suutnud. Natuke kohatu võrdlus tegelikult, Avatari üle filmis nalja ei tehtud ja sellele ei viidatud ka mitte. Kaklusega nõukogus tehti väike kummardus Dr. Strangelovi suunas, suurepärane Der Untergangi teate küll mis stseeni matkimine pani saali naerust rõkkama ja dirižaablite sabas veetud kivilahmakad ei saa olla mujalt kui Heinleini raamatust Kuu on karm armuke, kui nimetada mõned millele viidati.

pildilt on puudu pornoajakiri

Väikes hirm muidugi oli seanssi lõppedes, et kuidas edasi. Täiesti reaalne võimalus, et festivali parim film sai just läbi ja järgmiste kohta ei oska muud targemat öelda, et halb just ei olnud, aga Iron Sky oli ikka parem. Takkajärele tarkusena - asjatu hirm. Ütlen kohe ette ära, et Liigesevalus Hambutu Libahundi "auhind" halvimale filmile jääb sel aastal välja andmata. Ei olnud ühtegi filmi, millest midagi positiivset meelde poleks jäänud.

Isegi need Eesti lühifilmid, mida Pasolini Salole (usaldusväärne allikas, kes bodyhorrori vähese esindatuse üle festivalil parasjagu kurb oli, nimetas hiljem filmi igavaks) eelistasin olid täitsa mõnusad. Sander Marani rotifilm Curiosity Kills võlus oma olekuga. Lopsakate värvidega nostalgilise olekuga. Kuivainete topside valge-punase mummuline kleit. Puitkastiga televiisor. Ümarate nurkadega külmkapp. Kolme jalaga taburet, millele eriti tähtis roll kirjutatud on. Parasjagu lõbus ja verine.

Andrew Bondi Legend Vägevast Seebist muutus teise vaatamiskorraga veelgi paremaks, Andrew töödel ja tegemistel tasub kindlasti silma peal hoida.

Reino Aedmäe pistis rinda sellise žanriga nagu kosmoseulme. Tema Ankh oli kahe eelmise filmiga võrreldes täiesti tõsine ja püüdis mängida vaatajate hirmule kitsaste ruumide, mida täidavad zombieviirusega nakatunud meeskonnaliikmed, peale. Plusspunktid teemavaliku eest. Teostus jäi vähe hüplikuks. Asjad juhtusid kuidagi äkki ning tegelaste motiivid ja eesmärgid jäid vähe segaseks.

Ning neljandaks Ivan Pavljutskovi Emptinest. Psühholoogiline etüüd naisest, kes peab enda sisemise süütundega toime tulema. Lühike ja lööv.

Inbred vaatamise järel jäin aga mõtisklema selle üle, et kui normaalne on sellist filmi naljakaks pidada. Neli noorukit koos kahe sotsiaaltöötajaga harjutavad kuskil karu perses meeskonnana töötamist, kedagi väga ei sega, aga aastasadu omavahel siginud kohalikud panevad nad ikkagi keldrisse kinni ja hakkavad neid parasjagu võigaste etenduste käigus enda ja filmivaatajate lõbustamiseks loojakarja saatma. Ei kõla just komöödiafilmina.

Inimesi ju piinatakse, mis see loeb, et üks kohalik endal tuhkrut püksis kannab ja pornoajakirjades naistele nägude peale loomapäid kleebib ja teised kohalikud teda mingiks eriliseks veidrikuks peavad. Verd ja siseelundeid lendab laias kaares, see väike detail, et silmnägu sodi eest nelipakkidest kokku korjatud prillidega kaitstakse ei tähenda ju midagi. Mootorsaega tükkideks lõikamine ei muutu ka ometi sellest naljakamaks, et ühes normaalses filmis oleks selle koha peal kõik pahad oma õiglase karistuse saanud ja surnuks põlenud. Ja samas vaimus, Deliverance võtteplatsilt pätsatud bändžo plõnnimise saatel, päikeseloojangusse kepslemiseni välja.

Samas, usaldusväärne allikas nurises selle üle, et falloslike sümbolite rohkusele vaatama ühtegi pealesunnitud seksuaalakti ei toimunud, nii et ehk ma vähemalt omas peres ei olegi see kõige degenereerunum pervert. Isegi, kui sellise dementset maitsetuse üle naeran. Mõnuga.

pöörake tähelepanu fallilisele sümbolile hernehirmutis näos