IV

Ma ei vaata filme selleks, et neist pärast blogis kirjutada. Ma ei vali filme nende vanuse järgi. Mul ei ole mingit ambitsiooni olla mees, kes kinosõprade seltskonnas iga teema osas informatsiooni purskama hakkab.

Ma vaatan filme, mis ühel või teisel põhjusel on piisavalt huvitavad tundunud, et nende vaatamise peale oma aega kulutada. Meelelahutuseks ja ajaviitmiseks. Mul ei ole lemmikžanri.
Hästi tehtud filmi on alati hea vaadata. Ja hästi ei tähenda siinkohal pealt kullakarvalist, seest dollaritega vooderdatut.

Hea on film, mis täidab oma eesmärgi. Komöödia, mis suudab sind korduvalt naerma/muhelema ajada. Õudusfilm, mis sunnib jalad põrandalt diivani peale tõstma. Draama, mille osalised sul emotsioonid möllama ajavad.

Halb on film, mis tehakse esmajoones selleks, et raha teenida. Komöödia, mille sihtrühmaks peaks olema lasteaialapsed, sest ilmselgelt on stsenaarium nende vaimset võimekust arvestades kirjutatud, aga mida vaatama pääseb alates 15. eluaastast. Õudusfilm, mille tegijad näikse arvavat, et maailma hirmutavaim film oleks ketšupikoormaga rekka ja imenappidesse kostüümikestesse riietatud abituriente vedava koolibussi avarii kiirteel. Naljakas, aga mitte õudne. Actionfilm, mis kulutab poolteist tundi tegelaste motiivide selgitamiseks ja ülejäänud veerandtundi näitab epilepsiahooge põhjustavat värvilist hägu.

Selline mõlgutus siis sel tähtsal päeval. Heade filmide ja blogi neljanda sünnipäeva terviseks!