Esimese mulje direktor / Secretary(2002)

Lühijutust ikka täispikka filmi ei saa. Algas kõik lausa hiilgavalt. Ürgmees minus mörises mönust, kui Maggie Gyllenhaal esimest korda ekraanile ilmus. Mörises ka siis, kui ajas paar kuud tagasi kanduti ja ei jätnudki enne järgi, kui ringiga algusstseeni tagasi jõuti.
Ei ole küll lugenud, aga tundus, et sellega oli kirjanduslik algallikas ennast ammendanud ja edasi pidi stsenarist käsikaudu teed kobama. Leidis mingi tuttava raja ja lasi sedapidi turvaliselt lõpuni välja.
Maggie mängib noort neiut, kel on salajane külgetõmme teravate asjade vastu. Ühe äpardunud seanssi käigus saadud vigastuste tõttu peab ta mõne aja lausa haiglaseinte vahel mööda saatma. Rehabiliteerituna hangib ta endale töökoha advokaadibüroos, mille omanik neiu juhuslikult avastatud salapahe välja rookida kavatseb. Selleks kasutatud meetod on aga omajagu veider.
Just see veidrus aga filmi esimese poole just nii meeldivaks muutiski. Isiklikus plaanis oleks muidugi päris kurb sellise ülemus pärast, kes iga blogipostist tehtud vea pärast taguotsa punaseks kütaks, aga sellise vindi peal armastusfilmi oli täitsa värskendav vaadata.Kahjuks läks aga enamik värskusest ühes peategelase ümberkasvamisega kaotsi. Pärast seda kui hallist hiirekesest ablas miisu oli vormitud, leidis stsenarist, et nüüd peavad peaosalised oma armastuse nimel võitlema hakkama. Advokaat tegi alguses muidugi nägu, et tema seda perverdist sekretäri silmaotsaski ei kannata ja sekretär läks oma eituses veelgi kaugemale. Halastusseksist vana tuttavaga oleks peaaegu saanud halastusabielu.
Pärast äärmiselt ebahügieenilist näljastreiki sai aga kõik korda. Naturally.

Looduses peeti ka mesinädalaid.

Püstihullud

Sõjavägi on välja töötanud mingi hirmsa bioloogilise relva, selle lennukile laadinud ja lennuki kogemata kombel ühe väikelinna veevõtuauku maandanud. Relv osutub päris tõhusaks, aga keegi ei paista seda vääriliselt hindavat. Selle asemel, et üksteist tunnustavalt õlale patsutada, püütakse kogu lugu kinni mätsida ja linnakese elanike põhivabadusi hakatakse jõuliselt piirama. Peamiseks õiguseks kerkib hoopiski õigus paarile grammile tinale.
George A. Romero ise väntas loo õige nappide vahenditega filmiks Crazies 1973. aastal ning rääkis 2010. aasta uusversiooni tarbeks rahad välja. Lavastama lasi noore ja vihasema?(ma ei ole Saharat näinud) Breck Eisneri.
Tuleb tunnistada, et uusversioon jättis parema mulje. Mis mind eriti selle kandva idee osas võlus, on võimalus vaatajaga mängimiseks. Kas mingi tegelane on nakatunud ja käib sellepärast ringi silmad verd täis valgunud ja susib teisi inimesi viglaga või on ta lihtsalt pinge all murdunud. Ning seda võimalust kasutab uus paremini. Mitte päris niipalju kui lootnud oleks, aga natuke siiski. Piisavalt, et mitte dialoogist end häirida lasta. Vanal semiootikul oli küll raske, aga peaaegu zombiefilmi dialoogi kallal norimine tundub kuidagi ebaaus.Vana koperdab juba sellega, et viirusel on kaks erinevat arenguteed. Nakatanu kas itsitab elu lõpuni kohtlaselt või sureb suhteliselt kiiresti valulikku surma. Lisaks veel see, et peategelaste kamp sai suhteliselt rahulikult ringi askeldada. Reaalses mahalaskmisohus viibiti ühe korra. Pinget mittemingisugust. Lambakarja keskel kepslev neiu paistis lihtsalt pilves hipina, mitte ähvardava viirusekandjana. Ja ei, tüdruku näiline ohutus ei tundunud mulle sugugi hirmutavana. Sellise viirusekandja ohutuks muutmiseks oleks piisanud elektrikarjusest.

Robin Hood(2010)

Ei mäletagi, kuna viimati sai nii kindla peale kinno mindud. Russell Crowe ja Ridley Scott teevad Robin Hoodi. Gladiaator metsas. Täpselt seda ma ootasin ja oluliselt pettuma ei pidanud.
Raamatutruu Robin Hoodi austajad tuleb sellest filmist muidugi kaugel eemal hoida. Tegelaste nimed olid samad, muus osas lasti fantaasial vabalt rännata. Robin Longstride on lihtsalt üks pädev vibukütt, kes satub paari sõbraga õigel ajal õiges kohas olema. Korjab üles krooni ja mõõga, ühe eest ostab pileti laevale tagasi kaunile Inglismaale, teise vahetab aadlimõisa vastu, saades perenaise kauba peale. Ja siis tulevad nõmedad salakavalad prantslased ja tahavad kõik ilusa ära rikkuda, aga vapper Robin peab sütitava kõne ja lööb põhimõtteliselt üksipäini invasiooni tagasi.
Kuni selle hetkeni, kui selgus et Robin on kangelase poeg ja läks oma sütitavat kõne pidama oli tegemist lausa suurepärase meelelahutusega. Hea tempo ja parasjagu naljaka meelelahutusega. Päeval peksid karmid karvased mehed teisi karvaseid mehi ja õhtul rüseleti niisama naljaviluks omavahel. Vaataja sai teada, et munk Tuck on põhimõtteliselt võimeline kartulisalatist samagonni ajama ja Väikese Johni keha on igas mõttes proportsionaalne. Ja kõige toredam oli, et kõik need asjad sobisid omavahel kokku. Isegi Sherlock Holmesist tuttav peeretava koera nali oleks siia filmi sobinud.
Kõige suurem pettumus sai osaks aga lõpulahinguga seoses. Mererannas peetud madin värvis vee küll kenasti punaseks, aga ei tahaks sugugi uskuda, et olin ainus vaataja, kellele tuli Reamees Ryan meelde. Prantslaste paadidki nägid samasugused välja. Ridley oleks siis vähemalt mõnest oma filmist selle laenu teha, kasvõi Kartaago langemist etendada.
Aga pannes skaalale mõne teise hiljutinähtud kassamagneti, siis ei ole kobiseda midagi. Läks alla nagu ludin.

ei julenud kohe alguses seda ära mainida, aga Robin kasutas filmis vibu tulemusrikkalt kahel korral. Esimeses lahingus ja viimases. Aga tegi seda mõlemal korral robinhoodiliku osavusega.

Teine / The Other(1972)

Mitmed head aastat tagasi, suvist koolivaheaega maal vanaema juures viites, sai tädipojaga koos kalal käidud. Tädipojal oli siis Riga ja alatihti oli õhus küsimus, kust bensiini saada. Tol konkreetsel õhtul ühtegi külameest ära rääkida ei õnnestunud ja nii tuli riski peale välja minna. Väike tilk paagis oli ja no äkki veab välja. Loomulikult ei vedanud. Tagasi sõitma hakates punnvõrr enam ei käivitunud. Mingi piisk paagis veel loksus, aga käima ratas ei läinud. Lubas ja turtsus, aga käima ei läinud.Umbes selline film oligi. Kohati viskas stseene ja kaadreid, mis oli tohutult lahedad ja parasjagu hirmutavad, aga ühtlast kõrgtaset hoida ei suudetud. Mis samas ei tähenda, et igav oleks olnud. Esiti tuli välja nuputada, mis teema nende kaksikutega siis ikkagi on. Kui see selge, oli vaja teada saada, mismoodi "heale" kaksikule tõde selgeks tehakse (nimetatud selgitustöö oli kõige nõrgem osa filmist). Ning kui paistis, et film ei kavatsegi veel läbi saada, tuli ootama jääda, mis vimka siis veel sisse visatakse.
Kui filmi ainult selle vimka põhjal hinnata, siis oleks ma jutu alguses tõmmanud paralleele mõne härraste Rollsi ja Royce tööviljaga. Eriti mõjuvaks tegi finaali sellele eelnev armas stseen, kus laps emale raamatust ette loeb. Märtrid oligi ikkagi küllalt turvaline horror, sest peab olema parasjagu elava fantaasiaga vaataja, kui seal toimunut reaalseks ja seeläbi ka õudseks pidada. Teise puhul on uskuda palju kergem. Uskuda, et laps võib olla uskumatult julm.

Märtrid / Martyrs(2008)

Tüdrukutirts saab õnneliku juhuse läbi räämas laohoonest jooksu. Katkise keha ja vaimuga laps kasvatatakse lastekodus küll suureks, aga armid jäävad. Lausa sellised, et 15 aastat hiljem võtab neiu sõbranna kampa ja läheb kunagisi piinajaid otsima. Jahipüss teeb korraks sotid selgeks, aga tegelik jama sellest alles algab.
Mis Märtrid aga eriliseks teeb, neist teistest keldris abitu ohvri piinamise filmidest, on igasuguse seksuaalsuse puudumine. Kogu tegevus toimus ilma igasuguse kireta. Väga vähesed kuulsatest sarimõrvaritest lihtsalt tapsid, ikka olid mingid sellised fantaasiad mängus, mis südame pööritama ajavad. Filmidega samamoodi, Hostel on vast kõige kuulsam ja esimene võrdlus mis pähe kargab (American Psycho oleks teine), aga võrrelda Hostelit Märtritega on tegelikult äärmiselt kohatu.
Algab ta küll jah, nagu üks suvaline õudukas, see on ka filmi kõige nõrgem osa, aga sellel hetkest kui padakonnale sarnanev mutike areenile astub, lükatakse õudus kuskile tahapoole. Ta on olemas, räigem kui varem ja räigem, kui filmile endale kasulik oleks, sest lihtsat ja turvalist horrorit oodanud vaataja saab selle räiguse kallal viriseda ja olulisest üle libiseda.
Oluline on selles filmis aga täiesti korralik motiiv. Selline motiiv, mis seletab kõik ära.
Kahe korruse jagu maa-alust vanglat tavalise majakese all. Plausible.
Motiivi pärast ei olnud piinajate tegevuses midagi seksuaalset.
Tegemist oli lihtsalt oma Tarkade Kivi otsivate teadlashingedega.
Kahju, et filmil käivitumine nii kaua aega võttis. Viimane pooltund oli täiega eeskujulik, tervikuna lihtsalt hea.

Näomask oli muidugi muljetavaldav, aga varjas ju üksiti ka silmad ära.

Pärast vaatamist teiste arvamustega tutvudes, käis mitmel poolt läbi etteheide kõrvaltegelaste tausta puudumises. Aga mismoodi see oleks siis pidanud olema? Tere, minu nimi on Aita-Leida Kuusepuu. Sündinud 22. veebruari öösel, 1936. aasta külmal talvel Litsmetsa külas, metsavahi perre 3. tütrena... Vahepeal väike pildialbumiga tutvumine... Ja nüüd ma seon su tooli külge kinni ja teen sinuga kujuteldamatuid õuduseid.
Üks märkimisväärne muljetamine asub siin. Üldiselt ma nii pikale tekstile keskenduda ei suuda, arvutist lugedes vähemalt, aga see läks alla nagu ludin.

Lõpplahenduseks luksusautodes kohale vuranud vanurid suutsid mu isegi korraks naerma ajada. Kujutasin elavalt ette, kuidas titaanist puusaliigestega redelit pidi turnima hakatakse.

Pii / Pi(1998)

Vastus on 42. Küsimuse väljamõtlejale on eriauhind ette nähtud.
Darren Aronofsky läks aga seda teed, et pakkus välja alternatiivse lahenduse, π. Ning kulutas pea poolteist tundi selle ümber jahmerdamiseks. Tõi mängu erinevad huvigrupid - kes tahtis salapärase numbri abil Toora lahti mõtestada või no vähemalt Jumala päris nime teada saada, kelle mõtteid käisid maisemaid radu. Naabritüdruk tahtis vist lihtsalt mehele saada ja salapärane naine aktsiaturul miljoneid teenida. Peategelane ise rahus pingi peal istuda ja puude liikumist tuules jälgida (ühe tegelase soov läks lõpuks isegi täide).Ehk siis auhinda Darren ei saa. Isegi mitte hea filmi auhinda, sest minu noriva loomuse jaoks jäigi Pi lihtsalt tolmu keerutamiseks. Lahenduskäik loeb. Lihtsalt vastus üksi ei anna midagi, see peaks ju küll koolist matemaatikatunnist meeles olema. Võid ju lahenduse pinginaabrilt maha piiluda, aga kui ülesanne ise on pool lehekülge pikk ja sa sellest midagi aru ei saa, siis õpetajat sa ikka ära ei peta. Ka siis mitte, kui vastus on midagi nii lihtsat nagu 42 ja veel vähem siis, kui vastus kaugele komakohtadesse kandub.Tore ja inimlik on muidugi mõelda, et kõigi maailma hädade leevendamiseks piisab ainult ühest numbrist/Jumala päris nimest/eurost. Aga enne, kui Darren ei vänta filmi Pi:Zero, kus ta poolteist tundi küsimust sõnastada üritab, jään ma selle mõtte ja selle filmi koha pealt äraolevale seisukohale.

Põhimõtteliselt on muidugi võimalik film lõppu tõlgendada sedamoodi, et mingeid imevahendeid ei olegi olemas, peaasi on iseendaga rahul olemine, aga kui iseendaga rahul olemise hinnaks on oma varasemate eesmärkide ja unistuste minema viskamine, siis kipub vägisi keelele sõnapaar Phyrrose võit.

Noriv mina viitaks veel üksiti paarile põnevale wikipedia artiklile.
π ise, π ajalgu, William Shanks, kuldlõige, Adolf Zeising.
Neile, kes inglise keelt ei valda ja/või poolenisti numbritest koosnevat teksti lugeda ei viitsi, siis Shanks arvutas aastaks 1873 välja π 707 komakohta (õige 527. kohani), mis aga ei peatanud Impeeriumi lagunemist ning looduses esinevaile matemaatilistele korrapärasustele pööras härra Zeising oma artiklis tähelepanu 1854. aastal, mis ei takistanud aga kuidagi Konföderatsiooni lagunemist.

Neiu Okastraat / Barb Wire(1996)

Enne, kui Pammyt tabas gravitatsioon kogu oma jõuga, oleks ma rannas, kus ta punases trikoos ringi silkab, umbes seitse korda päevas uppumisohtu sattunud.
Igatahes, '96 aastal polnud gravitatsioon kellestki Pamelast veel midagi kuulnud, produtsendid kraamisid välja paar nahk- ja latekskostüümi, sudisid väheke Casablanca stsenaariumi kallal ja hakkasid rahavoogu ootama. Mingil põhjusel jäi see aga tulemata ja neiu Anderson pidi edaspidi rahulduma eeskätt telesarjades ja paadireklaamides mängimisega.Näpuga näidata ei ole rahameestel aga kellegi peale, ise olite süüdi. Film algas väga lubavalt, Pamela kõõlub posti seljas ja lõpetab oma etteaste efektse tabamusega. Ilma igasuguste eelteadmisteta vaatama asununa ootasin selle põhjal midagi Snake Plisskeni filmide laadis mööbeldamist. Mida aeg edasi seda vähem rõhuti aga peaosalise tugevatel külgedele ja aeti hoopis piinlikult näpuga järge, et tegevustik mingil juhul uitama ei läheks. Värskelt Casablancat näinuna muutus see varsti igavaks ja kohati täiesti jaburaks. Mehed otsivad pisikest läätsekonteinerit ja lükkavad selleks riiuleid ümber ja peksavad laudu sisse.
Kraana otsas kiikudes peetud lõpulahing natuke päästis, seda stseeni minu mäletamist mööda originaalis ei olnud, aga vaata kummast otsast tahes , rahul olla ei saa kuidagi. Petta said nii möllufilmisõber, korraliku tech noiri oodanud mina, kui ka erotsisõber, suurtes kogustes mitu numbrit liiga väikestes kostüümides seiklevat Pamelat oodanud mina.Algus lubas ja lõpul polnud ka väga häda, aga keskpaik jäi ikka selgelt tooreks. Päris nii odavalt ikka kah ei saa.

Mitte küll eriti originaalse, aga siiski meeldiva liigutusena olid pahad mehed riietatud natsimundritesse. Isegi rinnaturvis oli olemas. Pisike küll, aga olemas.

OSFF

Kuhu see maailm küll jõudnud on. Enam ei või joogise peaga midagi lubada, kohe tuletatakse järgmine päev meelde, et kunas siis sööd 50 muna ära ja kunas lähed isa ja poja kõrvale naabrimeest tegema ja kas järgmistele kohalikele valimistele oled juba nimekirja kantud.
Ega ma ju päriselt ei mõelnud, et tõepoolest võiks võtta ühe portsu filme, mis on kamba peale kazillion dollarit maksma läinud ja mustmiljon* dollarit tagasi teeninud. Aga kuidagi jäi see idee ikkagi õhku heljuma ja keeldus kategooriliselt õilsatele ja ilusatele plaanidele kohta vabastamast. Cristopher Lee viis Fu Manchu filmi jutti, vot see oleks lahe üritus.
Lükkasime vääramatut niigi edasi kuis oskasime, küll oli Metsavanal vaja Antiloobi karbussi putitada, Xipel etluskonkursi tarbeks Marcus Aureliuse - Iseendale (Ines remix) ette valmistada ja mul endal lasi katusesunnik läbi. Aga ei midagi, lõpuks tuli ikkagi kuupäev paika panna, programm üldjoontes kõrge komisjoni poolt ära kinnitada ja festivalile nimi välja mõelda.
Nimepanek käis tegelikult lihtsalt, selle pakkus keegi välja kohe sel hetkel, kui see neetud mõte esimest korda kõva häälega välja öeldud sai. Onu Soprano nimeline FilmiFestival. Selline väike sõbralik tögamine, ONRFF (OnuNinjaRoboti nimeline FilmiFestival) on ju täiesti hääldamatu. Pealegi ei ole Soprano puhul ohtu, et ta meie väikest nalja tõsiselt võtab ja blogimise ära lõpetab, nii nagu pärast Tarbatu Filmigrupeeringu koordineerimata rünnakut juhtus näiteks Erandkonnaga.
Aga aitab nüüd sissejuhatavast mölast. Kui Xipe, Onu Kalver ja Siidiliblikas Metsavana koopasse jõudsid, oli kinotehniline aparatuur veel üles seadmata ja Festival seetõttu algamata. Mingil põhjusel sain kohe kaela pressikaardi, mille kaasnevad boonused mulle esiti selgusetuks jäid, aga õhtu lõppedes oletasin, et just see kaelapael takistas festivalipublikul oma arvamust vaadatud filmide kvaliteedi kohta mulle, kui idee autorile, kätega selgeks tegemast. Seda ohtu nii kultuurses seltskonnast reaalselt muidugi ei olnud, aga läbinägelikum lugeja võib programmi kohta juba mõne järelduse teha.
Ning nüüd tõesti juba asja juurde. Meie väike tarmukas seltskond kellega erinevail ajahetkedel veel erinevaid inimesi liitus vaatas ühe õhtu jooksul ära filmid pealkirjadega 2012(2009), X-Men Origins: Wolverine(2009), Avatar(2009) ja Transformers: Revenge of the Fallen(2009)**. Ei soovita seda kellelgi endal kodus järgi proovida. Hindamatud filmid.Ma oletan vaikimisi, et enamikul on need filmid ammu nähtud ja sisukokkuvõtetega ennast ja teid piinama ei hakka. Eriti kuna sisukokkuvõtte tegemine eeldaks nähtu meeldetuletamist ja läbimõtlemist ning kaasamõtlemine oli viimane asi, mida neid nelja filmi vaadates teha tohtis.
Õnnetuseks oli neist ainult Wolverine mõistliku pikkusega ja isegi mõistliku koguse õlle abil polnud võimalik mõtlemistegevust nii kauaks välja lülitada.
Mõned kõige säravamad näited.
3 aastat planeeritud operatsioon läheb praktiliselt vett vedama, sest 15 minutit enne maailmalõpu saabumist ärkab inimeste südametunnistus. (2012).
Wolverine hüppab kopterist lutsu, selle asemel, et autoga lihtsalt üle silla sõita.
Hiigeljuurtega hiigelpuu langetatakse maha, kus ta võtab oluliselt rohkem ruumi kui varem ja tuleviku kaevandustehnikad võimaldavad ainult otse alla kaevata. (Avatar).
Linnumajakese peal sugu tegevad koerad on ilmselt koomilise vahepalana mõeldud. Ma muud põhjendust sellele stseenile lihtsalt ei leidnud. (Transformers).
Ning selles stiilis võiks lasta veel pikalt pikalt. Ja ausõna, ma püüdsin neid lihtsa meelelahutusena võtta. Aga no türi, asju saab ka nii õhku lasta, et seal vahepeal mingi veidigi mõtestatud tegevus toimub ja vaadata kaks ja pool tundi seda, kuidas John Cusack jookseb/sõidab/lendab, nii et vahetult tema selja taga kõik tükkideks laguneb, ma nüüd ei teagi. Kas me sellist meelelahutust tõesti tahtsimegi.
Aga positiivsest asjadest ikka ka.

2012 oli natuke naljakas. Nali tuli küll endal üles leida ja ma ei ole üldse kindel, kas see oli kogemata või meelega, aga terve filmi peale oli tohutu kogus tölli näo ja käitumisega valgeid mehi, samas kui neegrid olid kõik tublid ja toredad. Harlem on tegelikult maailma suurim hipikommuun, kus käiakse ringi paljajalu lillevanik ümber kaela.Wolverine oli mõistliku pikkusega.Avatar oli ilus värviline***. Ja oma pikkusele vaatamata ei pannud ta iga viie minuti tagant kella piiluma.Transformerites mängis Megan Fox. Kujutate umbes ette, kui meeleheitel peab inimene olema, et Megani nägemine teda rõõmustab?

Hääl kaadri tagant: "Mängi ennast suureks!"

Üks õhtu erutavamatest sündmustest leidis aset siis, kui Metsavana mu nurga taha kutsus ja pudeli Žiguli õlut pihku surus. Mitte küll päris nii laheda etiketiga ja natukese lahjem kah ning seda kuulsat sadet, millest vanad mehed rääkida oskavad, ka põhjas ei olnud, aga ikkagi.

*Box Office Mojo ja IMDB andmetel on nende nelja filmi tegemise peale kulunud 200+150+240+200= 790 miljonit ja sisse on nad toonud 770+370+2717+840= 4,7 miljardit dollarit (natuke alla 60 miljardi krooni) . Eesti riigi aastaeelarve on suurusjärku 80 ja midagi peale miljardit krooni.
**Vaatamata jäi (ja ilmselt jääbki) Incredible Hulk(2008). Tugevamad seltsimehed jätkasid filmide vaatamist aga veel varaste hommikutundideni. Selliste filmide, mille nimed ilmselt vähestele midagi ütlevad.
***Avatar sai muideks vaadatud Ekraani uues 3D kinos. Kui välja arvata paar hõljuvat molluskit ja mõned tükid mulda, mis saali lendasid, siis ma leian, et rohkem on tegemist PR meeste triumfi, kui mingi eriliselt revolutsioonilise tehnilise saavutusega. Võibolla IMAX kinoelamus muudaks mu arvamust. Aga sarnaselt Xipega, kes ühikas mingeid tudengiasju ajas, ei tunne ma mingit vajadust seda filmi uuesti vaadata.

lõpetuseks veel üks ilus värviline pilt, kahjuks mitte 3D-s

Merekarust klaverimängija / La leggenda del pianista sull'oceano(1998)

Põgusalt olen ma Giuseppe Tornatore varasemate töödega kursis. Malena näiteks oli täitsa hea film. Ilmselt tema kõige kuulsamat teost Nuovo Cinema Paradisiot aga näinud ei ole ja ilmselt lükkub selle vaatamine nüüd ka ei tea kuhu.
See konkreetne film räägib loo mehest, kes sünnib, elab ja sureb laevas. Õpib omal käel klaverimängu selgeks ja osutub selles erakordselt andekaks. Ühe veidra tegelase (Tim Roth, kes siis veel) elulugu, mille vürtsiks kaunis klaverimuusika, kõlab ju huvitavalt.
Eks ma olen muidugi ise süüdi ka. Selle asemel, et hankida endale filmist kahetunnine versioon oli mul vaja sellele pea' kolmetunnisele monstrumile küüned taha ajada. Artriidist vaevatud Põhjakonnana lohises lõpu poole.
Üksikuid sähvatusi muidugi esines, mööda saali liuglev klaver suure tormi ajal ja duell Jelly Roll Mortoniga, kui nimetada kaks mis enim meeldisid. Ülejäänud oli aga selline vaikne lainetus, mida õieti tähelegi ei pane. Rohkem majakõrguseid laineid ja marutuult oleks filmile ainult kasuks tulnud.Muidugi ei saa mainimata jätta ka tõsiasja, et filmi muusika on kirjutanud Ennio Morricone. Eriti kui arvestada, et kaks eelpoolmainitud stseeni just tänu helipildile kõrva ja meelde jäid. Ilusat muusikat on filmis veelgi, kahju ainult et Giuseppel loo jutustamine köitvamalt välja ei tulnud.
Duell tasub vaatamist ja soundtrack võib täitsa meeldiv kuulamine olla, aga kui te ilmtingimata filmi näha tahate, siis hankige endale see lühem variant.